“Sa ju ei kuula mind üldse!“
See lause kõlab tihti omavahelistes kodustes tülides. Ja kuigi tahaks näidata näpuga kohe kaaslasele, et leida meelehärmi põhjus, siis tasub alati alustada sealt, kus on rohkem võimalust midagi kohe muutma hakata – iseendast.
Kui kaaslane mind ei kuula, siis mida saan mina ise ära teha, et suurendada tõenäosust, et ta mind järgmistel kordadel rohkem kuulaks? Või ehk on miskit mida ma teen või tegemata jätan, et kaaslase kõrvad sedavõrd ‘lukku’ on läinud – siinkohal pakun välja mõned küsimused, mida endalt küsida, et teha üks kiire diagnoos leidmaks võimalusi nende lukus kõrvade avamiseks.
Kui palju on minu jutus sisu?
Teinekord tasub oma juttu natuke kõrvalt kriitilise kõrvaga kuulata – kas see mis ma jagan ja räägin, on tegelikult oluline, aus, sisukas. Kas ma olen oma jagamistega vahest nagu facebooki sein, mis valimatult kõike edastab ja kunagi otsa ei saa ning kus ka sisukamad palad kiirelt lakkamatu müra sisse ära kaovad.
Kas rohkem on alati parem?
Inimesed on paraku oma ruumivajaduselt erinevad. On inimesed, kes naudivad aktiivset suhtlust 24/7 ja on inimesed, kes vajavad küllaltki palju vaikset ruumi. Kui meie vajadused kaaslasega on erinevad, siis on tõenäosus, et üks ei märkagi, et ta teise kogu ruumi täis räägib, nii et teisel pole enam ühtegi vajalikku hingetõmbehetke, mil iseenda mõtetega rahulikult olla.
Kas minu jutt on õigel ajas ja õiges kohas?
Vahest tahame lihtsalt päeva jooksul kuuldut ja nähtut kaaslasele edasi jagada. Võibolla elame kaasa tuttavale või sõbrale, kelle elus midagi pöördelist toimumas. Kuid kellegi kolmanda inimese eluolu ja mured võivad olla sinu kaaslase jaoks pika päeva lõpus see viimane piisk karikasse. Samas kui mõne sinu enda positiivse kogemuse või elamuse jagamine aitab tal sinuga koos rõõmustada ja annab ka tema päeva helgust juurde. See ei tähenda, et sa ei võiks kaaslasega jagada oma muret või raskust, aga lihtsalt taju, mis on praeguses hetkes päriselt oluline ja kuidas see võiks sinu kaaslasele mõjuda. Kas ta on praegu endaga sellises kohas, kus kolmanda inimese murele kaasa elamine üldse on talle jõukohane?
Kui tihti ütlen asju, mida kaaslane tõesti võiks kuulda tahta?
Kui tahame, et teine oleks valmis meid kuulama, et tema kõrvad oleks meie jutule alati avatud, siis tasub vaadata üle ka see, et palju me oma kaaslast igapäevaselt sõnadega hellitame. Kas me tunnustame teda, täname? Kas me avame talle läbi sõnade oma südant päriselt, väljendame seda, mida temas hindame? Kui meie ainuke või peamine suhtlus on suunatud kaaslase vigade või puudujääkide välja toomisele, siis võibki meie kaaslasel tekkida tunne, et ta peab ennast meie jutust ‘välja lülitama’. Kui me pidevalt õpetame, kuidas tuleks asju teha, kuid väga harva tunnustame seda, mis on hästi, siis loome paratamatult kaaslases pigem suletud ja kaitses hoiaku.
Kui tihti on minu sõnade taga tõeliselt ehe ja aus jagamine?
Mõistuse tasandilt tulnud sõnad puudutavad eeskätt mõistust, emotsioonide tasand aktiveerib kaaslase emotsioone või siis paneb ta kaitsesse, südamest tulnud sõnad aga puudutavad suure tõenäosusega ka kaaslase südant. Kui tahame, et teine meid päriselt kuulaks, kui meil on midagi olulist jagada, siis tasub võtta see risk ja rääkida avatud südamega. Avatud süda ei süüdista, vaid jagab ausalt seda, mida tunneb.
“Kuulamine on suur kunst. “
Olla piisavalt kohal, et tõeliselt kuulata, see tähendab sisemise vaikuse praktiseerimist. Me kõik ju tajume, kui meid kuulates annab teine meile tegelikult juba oma peas hinnanguid, valmistab ette vastulauset või päästeoperatsiooni. Tajume ka seda, kui teine kuulab meid vaikuses, kohalolus ja vastuvõtlikkuses. Ja see on ilusaim kingitus, mida saab teisele anda.
