See viis, kuidas me oma supervõimeid maha matame ja siis ära unustame, on selline kurikaval mehhanism, mis algab nii varakult, et meie ajud ei suudagi veel seda protsessi selgelt aduda. Väikeste lastena on meie lähimad täiskasvanud, meie ema-isa, meile justkui jumalad. Me saame oma väärtusetunde, oma olemasolu lähtekoodi nende poolt antud reageeringutest ja peegeldustest. 

Meid kiidetakse, meiega käitutakse armastavalt ja soojalt – saame kinnituse, et oleme väärtuslikud ja vastu võetud. Meiega pahandatakse, meid ignoreeritakse, karistatakse – saame signaali, et oleme väheväärtuslikud, ‘valed’. Sest väikeste lastena on meie arusaam ja tõlgendusviis maailmast äärmiselt lihtsustatud ning seda juhivad kaks printsiipi või järeldusviga – enesekesksus ja fundamentaalsus. 

Enesekesksus on seotud sellega, et meie võime ennast kellegi teise olukorda panna ei ole veel välja arenenud ja seetõttu tõlgendame olukordi ja reaktsioone iseendast lähtuvalt – kui ema-isa reageerivad, suhtlevad teatud viisil, siis on see järelikult tagasiside ‘mulle’ ja ‘minu kohta’. Kui ema on kuri, siis järelikult olen ‘mina’ midagi valesti teinud. Kui isa ei tule minuga mängima, siis järelikult ei ole ‘mina’ talle tähtis või siis ei ole ‘mina’ lihtsalt oluline. Punkt. 

Fundamentaalsuse viga seisneb selles, et kui keegi annab meile väikelapseeas oma reaktsiooni (või selle puudumisega) tagasisidet, siis tõlgendame seda mitte kui situatsioonist lähtuvat, ajutist olukorda, vaid võtame seda kui põhjapanevat tagasisidet oma olemuse kohta. Mitte meie tegu ei olnud halb, vaid ‘meie’ oleme halvad. Mitte mõni konkreetne asi ei tulnud mul praegu hästi välja, vaid ma olengi ebaõnnestuja ja ‘mul ei tulegi asjad välja’. 

Kui mingid sarnased situatsioonid kestavad pikaajaliselt või korduvad, siis kinnistuvad nendest olukordadest saadud sisemised seletused ja suunised meie mina-pilti ja sisemisse uskumuste süsteemi. Kuna need arusaamad iseendast ja maailmast vormuvad nii varases eas, siis puudub meil enamasti selge mälestus nende olukordade või otsuste kohta. Küll aga elame me päevast päeva nende tagajärgedega. 

Näiteks mingil seletamatul põhjusel tunneme pidevalt suurt hirmu eksida ja püüame olla kõiges täiuslikud. Või siis jätame ennast kõikides suhtlustes pigem tahaplaanile, oleme üksildased ja ei otsi teistega kontakti. Meile tundub, et ‘me lihtsalt oleme sellised’, teised meie kõrval võivad meile kinnitada, et jah, see on sinu iseloom või eripära. Samal ajal ärkab kuskil meie sees aeg-ajalt seletamatu soov heita kõik kohustused kõrvale ja elada hoopis teistsugust elu. Või siis näeme armastavaid suhteid enda kõrval ja meie sees tärkab sügav igatsus lähedasemate ja soojemate suhete järele. Tundub, et miskipärast on need meile kättesaamatud. 

Kui me ei saa varases lapseeas piisavalt julgustust ja toetavat tunnustust oma annete arendamiseks, loovaks katsetamiseks ja selle käigus ka eksimiseks, siis jäävad nende anded välja arendamata, kuid see loomise igatsus meie sees elab edasi. Võime elada mingi seletamatu rahutusega, imetleda ja koguda teiste inimeste loomingut, aga ei suuda ette kujutada, et ka meie ise võiks olla kunstnikud. See ei kuulu meie mina-pilti. Me ei luba seda endale. 

See võib kehtida ka konkreetsete omaduste kohta. Kui meie ema-isa olid vaiksed tagasihoidlikud inimesed, aga meie oleme väljendusrikkad ja sotsiaalsed suhtlejad juba lapsest saati, siis on suur tõenäosus, et meie loomulikku vaba eneseväljendust lapsena püüti tagasi hoida, ‘kasvatada’ ja vaistlikult pigem mõisteti hukka – “Kuss, võta nüüd rahulikumalt!”, “Ära räägi võõraste inimestega!”, “Ära sega onu/tädi, tal on omad asjad!” Saime signaali, et see pole teretulnud, kes me loomulikult oleme, et meie lähedased ja järelikult terve maailm (sest meie ema-isa ongi alguses meie maailm) ei võta meid armastavalt vastu, kui neile avasüli läheneme. 

Sama võib kehtida näiteks teistele vs iseendale keskendumise osas – kui mõtled eeskätt teistele ja sead ennast tahaplaanile, siis oled ‘hea inimene’, kui räägid oma vajadustest, kehtestad nendest lähtuvalt piire, siis oled ‘enesekeskne’ ja ‘isekas’ ehk ‘halb’. 

Kas hakkad juba tajuma, mida ma selle kõigega tegelikult öelda tahan? Sinu tavapärased reaktsioonid, sinu maailmas olemise viis, teistega suhestumine järgib teatud mustrit. Suure tõenäosusega on seal palju sellist, mille oled omaks võtnud väljastpoolt, arvates, et nii peab olema ja käituma, et sa oleksid vastu võetud ja aktsepteeritud, et olla ‘õige’ ja ‘hea’. 

Aga mis peitub selle all? Milline oleksid sa ilma nende kohastumusteta? Kui sul oleks vabadus ja voli olla selline nagu sa tegelikult tahaksid olla? Ilma teiste seatud ootusteta. Millest on nüüd saanud ootused ja reeglid, mida sead endale alateadlikult (või teadlikult) sina ise.

Just selles peitubki varjutöö võimalus ja vägi – hakata märkama, milliseid sissejuurdunud sisemisi ‘seadusi’ sa järgid ning seejärel eristama ja teadlikult valima, milliseid omaksvõetud uskumusi ja käitumisviise tahad säilitada ja kus tuleb teha puhastustööd, et autentsem ja ehedam versioon sinust saaks hakata esile tulema. Me ei ole enam lapsed, meil on palju rohkem vabadust valida ja oma elu oma sügavama äranägemise järgi kujundada. Teha ja valida teistmoodi kui meie vanemad.

Me tahame areneda selles suunas, et meie skaalad oleksid paindlikud, et saaksime lubada endale vastavalt olukorrale kõikide võimalike omaduste ja reageeringute skaalat. Ainult siis saame olla siin maailmas ehedad ja endale truud. Mis on ka parimaks eelduseks sellele, et meie suhted teiste inimestega, meie elu tervikuna oleks tõeliselt meie enda nägu ja meie sisemise olemusega harmoonias. See ongi see tõeline vabadus, mis algab meie enda seest!

The post Milline sa oleksid siis, kui..?  appeared first on Tiina Urm.

“Iga laps on kunstnik. Väljakutse on jääda selleks ka täiskasvanuks saades.” Pablo Picasso

Me saabume siia maailma uudishimulike, katsetamis- ja mänghimulistena. Katsume, maitseme, tunnetame maailma, läheme sinna, kuhu meid tõmbab, proovime asju teha täiesti omamoodi. Me oleme vabad ja loovad. Me ei tea, mis on õige või vale, vaid lihtsalt teeme seda mida tahame ja kuidas oskame. See vaba ja mänguline laps on meie kõige autentsem ja elusam olemus. Meie kõige suurem väljakutse on hoida see osa endas elus kuni lõpuni. 

Kuigi ideaalis võiks iga laps saada tunnustust ja toetust oma annete avaldamiseks ning arendamiseks, siis kahjuks seda alati ei juhtu. Vanemad on ehk hõivatud argimuredega ja ei taipa õigel hetkel märgata, tunnustada ja julgustada. Õpetajad on suurte klasside ja rohkete kohustustega üle koormatud ning ehk liiga kriitilised jäikade õppekavade ja hindamiskriteeriumite raamistikus. Ehk ütleb mõni rühma- või klassikaaslane mõtlematult pilkava märkuse, mis toob häbipuna palgele. 

Meie loomevõime allikas, meie sisemine loov ja vaba laps, on väga haavatav ning nii võibki juhtuda, et mõnest väikesest seigast piisab, et laps või noor teeb sisemise otsuse, et see on liiga ohtlik. Või ei pane keegi tema annet lihtsalt tähele ja ta hakkab uskuma, et ta lihtsalt pole piisavalt hea-osav-andekas, et oma loovusel vabalt voolata lasta.

Turvalisem on see osa endast kokku pakkida, peitu panna. Nii “unustame” oma suure rõõmu ja naudingu enda sisemisse tagakambrisse ja pöörame tähelepanu sellele, kuidas olla tubli, tark ja teiste ootustele vastav.  

Mõnel meist aga võtab selle oma asja avastamine lihtsalt aega – hakkame alles poole peal huvi tundma ja inspireeruma nt tangost, kitarrimängust või skulptuurist. Siis aga ütleme endale, et nüüd on juba liiga hilja ja meie osaks jääb justkui vaid teiste loodut nautida. 

Tegelikkus on see, et meie võime luua ja oma unikaalset vaadet läbi loomingu siia maailma tuua, on meiega kuni meie viimase hingetõmbeni. Maailmas on väga palju erilist, mis oleks olemata, kui selle loojad oleksid ennast ‘liiga vanaks’ pidanud. 

Kuulus ameeriklanna, kokakunsti korüfee, Julia Child tahtis noorena saada hoopis kirjanikuks, töötas seejärel aga uurijana sõjaväe salajases luureüksuses ja aitas muude ülesannete kõrval välja arendada haide meremiinidest eemalepeletamise vahendit. Head toitu õppis ta nautima alles kolmekümnendates, oma gurmaanist mehe kõrval Pariisi kolides. 

39-aastaselt lõpetas ta sealse kuulsa Gordon Bleu kokanduskooli ja sealt alates sai tema kireks ameerika naistele prantsuse kööki tutvustada. Julia avaldas oma esimese kokaraamatu 49 aasta vanuselt ja peale Ameerikasse tagasi kolimist, debüteeris ta 50-aastasena televisioonis kokasaatega “Prantsuse kokk”, muutes järgnevate aastate jooksul tervete generatsioonide arusaama toidutegemisest ja -nautimisest.

Kui soovime elada oma elu tõelise eheduse, kire ja naudinguga, siis tahes-tahtmata tuleb meil aeg-ajalt astuda mugavustsoonist välja. Teha samme, mida teised meilt ei oota. Riskida ebaõnnestumisega. Ja sageli tähendab see oma lapsepõlve tagasi minemist, selle kokku pakitud hobi ja salajase rõõmu uuesti märkamist, avamist ja enda ellu lubamist. 

Võime elust rõõmu tunda on seotud väga otseselt sellega, kuidas tunneb ennast meie sees meie kõige ehedam ja olemuslikum osa – meie sisemine laps. Kui tal on vaba voli avastada, katsetada, uurida ja kogeda, siis oleme täidetud rõõmu ja elevusega elu suhtes. Kui aga keelame teda ja surume väga kitsastesse raamidesse – nii nagu ehk lapsepõlves meid ennast suruti, siis ei ole tal selleks ruumi ja voli. 

Mis on see hobi või huvi, mis sind lapsena rõõmsaks tegi? Millal sa viimati tundsid puhast sügavat rõõmu?

Kui tahad turvaliselt uurida ja avastada enda sees peituvaid loovaid impulsse, raputada ennast lahti argirutiinist ja tuua ellu rohkem rõõmu ja ehedust, siis Loovuse äratamise kursus aitab sul teha just seda. Kuue nädala kestel reisid sügavale enda siseilma, et avastada seal peituvad rõõmu, loovuse ja eheduse allikad, tehes vajalikke samme, et need saaks taas sinus vabalt voolama hakata.

The post Meie peidetud rõõmud ja anded appeared first on Tiina Urm.

See lause kõlab tihti omavahelistes kodustes tülides. Ja kuigi tahaks näidata näpuga kohe kaaslasele, et leida meelehärmi põhjus, siis tasub alati alustada sealt, kus on rohkem võimalust midagi kohe muutma hakata – iseendast. 

Kui kaaslane mind ei kuula, siis mida saan mina ise ära teha, et suurendada tõenäosust, et ta mind järgmistel kordadel rohkem kuulaks? Või ehk on miskit mida ma teen või tegemata jätan, et kaaslase kõrvad sedavõrd ‘lukku’ on läinud – siinkohal pakun välja mõned küsimused, mida endalt küsida, et teha üks kiire diagnoos leidmaks võimalusi nende lukus kõrvade avamiseks.

Kui palju on minu jutus sisu? 

Teinekord tasub oma juttu natuke kõrvalt kriitilise kõrvaga kuulata – kas see mis ma jagan ja räägin, on tegelikult oluline, aus, sisukas. Kas ma olen oma jagamistega vahest nagu facebooki sein, mis valimatult kõike edastab ja kunagi otsa ei saa ning kus ka sisukamad palad kiirelt lakkamatu müra sisse ära kaovad. 

Kas rohkem on alati parem? 

Inimesed on paraku oma ruumivajaduselt erinevad. On inimesed, kes naudivad aktiivset suhtlust 24/7 ja on inimesed, kes vajavad küllaltki palju vaikset ruumi. Kui meie vajadused kaaslasega on erinevad, siis on tõenäosus, et üks ei märkagi, et ta teise kogu ruumi täis räägib, nii et teisel pole enam ühtegi vajalikku hingetõmbehetke, mil iseenda mõtetega rahulikult olla.

Kas minu jutt on õigel ajas ja õiges kohas?

Vahest tahame lihtsalt päeva jooksul kuuldut ja nähtut kaaslasele edasi jagada. Võibolla elame kaasa tuttavale või sõbrale, kelle elus midagi pöördelist toimumas. Kuid kellegi kolmanda inimese eluolu ja mured võivad olla sinu kaaslase jaoks pika päeva lõpus see viimane piisk karikasse. Samas kui mõne sinu enda positiivse kogemuse või elamuse jagamine aitab tal sinuga koos rõõmustada ja annab ka tema päeva helgust juurde. See ei tähenda, et sa ei võiks kaaslasega jagada oma muret või raskust, aga lihtsalt taju, mis on praeguses hetkes päriselt oluline ja kuidas see võiks sinu kaaslasele mõjuda. Kas ta on praegu endaga sellises kohas, kus kolmanda inimese murele kaasa elamine üldse on talle jõukohane? 

Kui tihti ütlen asju, mida kaaslane tõesti võiks kuulda tahta?

Kui tahame, et teine oleks valmis meid kuulama, et tema kõrvad oleks meie jutule alati avatud, siis tasub vaadata üle ka see, et palju me oma kaaslast igapäevaselt sõnadega hellitame. Kas me tunnustame teda, täname? Kas me avame talle läbi sõnade oma südant päriselt, väljendame seda, mida temas hindame? Kui meie ainuke või peamine suhtlus on suunatud kaaslase vigade või puudujääkide välja toomisele, siis võibki meie kaaslasel tekkida tunne, et ta peab ennast meie jutust ‘välja lülitama’. Kui me pidevalt õpetame, kuidas tuleks asju teha, kuid väga harva tunnustame seda, mis on hästi, siis loome paratamatult kaaslases pigem suletud ja kaitses hoiaku. 

Kui tihti on minu sõnade taga tõeliselt ehe ja aus jagamine?

Mõistuse tasandilt tulnud sõnad puudutavad eeskätt mõistust, emotsioonide tasand aktiveerib kaaslase emotsioone või siis paneb ta kaitsesse, südamest tulnud sõnad aga puudutavad suure tõenäosusega ka kaaslase südant. Kui tahame, et teine meid päriselt kuulaks, kui meil on midagi olulist jagada, siis tasub võtta see risk ja rääkida avatud südamega. Avatud süda ei süüdista, vaid jagab ausalt seda, mida tunneb. 

“Kuulamine on suur kunst. “

Olla piisavalt kohal, et tõeliselt kuulata, see tähendab sisemise vaikuse praktiseerimist. Me kõik ju tajume, kui meid kuulates annab teine meile tegelikult juba oma peas hinnanguid, valmistab ette vastulauset või päästeoperatsiooni. Tajume ka seda, kui teine kuulab meid vaikuses, kohalolus ja vastuvõtlikkuses. Ja see on ilusaim kingitus, mida saab teisele anda. 

The post Miks ta mind ei kuula? appeared first on Tiina Urm.

Elu teadlikus suhtes on tervendav ja vabastav. Kogu energia, mis kulus varem tõelise mina peitmisele, saab nüüd raken­dada oma unistuste teos­tamiseks ning enda ja partneri hoidmiseks ja toetamiseks. See loob sügava ühise kodutunde, mida vajame, et olla suhtes ja elus õnnelik.

“See loob sügava ühise kodutunde, mida vajame, et olla suhtes ja elus õnnelik.”

Paljude jaoks meist on see turvaline kodutunne miski, mida me pole kogenud isegi lapsepõlves, kuid mida siiski terve elu lähisuhetelt ootame ja loodame. Sügav sisemine igatsus kaaslase järele on igatsus tunde järele, et oleme täielikult omaks võetud, hoitud ja nähtud. Iseendana. Mille kaudu saame siis hakata seda tunnet oma suhtesse looma?

“Ausus, austus ja armastus“

Teadliku suhte põhiväärtused on ausus, austus ja armastus. Nende najal luuakse n-ö püha ruum kahe inimese vahel. Selline, kus mõlemad saavad olla päriselt alasti, koos kõigi oma unistuste, veidruste, hirmude ja igatsustega, sest on aidanud teineteisel oma tõelises olemuses vaikselt avaneda.

Kui me räägime aususest, siis see algab eeskätt aususest iseenda vastu – milline ma tegelikult olen, mida ma tunnen ja vajan. Alles seejärel saab olla aus ka oma partneriga. Ja loomulikult on meil kõigil illusioone enda osas – meile meeldib mõelda endast teatud viisil, ning teatud osad oleme lükanud nö vaiba alla peitu. Suhtes näeb ja sageli peegeldab meie partner neid mittesoovitud osasid meile tagasi. Ja siin peitubki suur väärtus ja arenemise potentsiaal – hakata neid osasid vaikselt aktsepteerima, vastu võtma, vajadusel muutma ja tervendama.

Samas see on vastastikune protsess ja nõuab teadlikkust mõlemalt – kui näen teises midagi, mis mulle üldse ei meeldi, siis tuleb küsida esmajoones endalt – kuidas minul endal selle omadusega lood on? Kas ma näen partneris midagi, mida ma ei taha endale iseenda kohta tunnistada?

Kui räägime austusest, siis alustame eneseaustusest. Inimene kes ennast ei austa, ei suuda tõeliselt austada ka teist. Kui ma austan oma partnerit, siis ma ei halvusta teda, ma ei pisenda teda ei oma mõtete, sõnade ega tegudega. Ma luban tal olla see, kes ta on, teha asju viisil, mis on tema jaoks õiged, isegi kui ma seda ei mõista. Ma toetan teda, kui ta seda vajab ja küsib, aga ma ei ‘päästa’ teda igal sammul, vaid lasen tal leida lahendusi iseenda seest ja leida seeläbi iseenda tugevus ning võimed.

Mida see ütleb minu enda kohta, kui ma olen koos inimesega, keda ma austada ei suuda? Milliseid aspekte oma partneri puhul ma austada ei suuda? Kas need aspektid on ka minus endas olemas?

Teadlikus suhtes hoidutakse võimumängudest. Või kui need tekivad, siis saadakse neile kiirelt jälile ja need lükatakse otsustavalt kõrvale. Konflikte ei väldita ega kardeta, neid tervitatakse kui uksi, mis viivad sügavamale nii iseenda kui ka teineteise mõistmisel.

Kui me räägime armastusest, siis taaskord – enesest hoolimine on kõige alus. Meie kultuuriruumis on enesearmastus praktiliselt sõimusõna. Ometigi on iseenda väärtustamine ja armastamine vajalik eeltingimus, et armastus saaks voolata vabalt läbi meie, ka teistele. Et suudaksime ja oskaksime armastust vastu võtta, ning et meil oleks, mida teistele jagada. Kui oled pidevas andmisrežiimis, siis tihtilugu tundub, et ma armastan nii palju, miks mu suhted ei toimi, miks ma ei saa vastu, seda mida vajan? Ei saa seetõttu, et tasakaal on paigast ära. Julgus ja otsus hakata lõpuks iseennast tõeliselt armastama, on paljude isiklike läbimurrete ja tervenemiste tuumaks.

Oled eelnevat lugedes vast juba mõistnud, et teadlik suhe algab eeskätt eneseteadlikkusest. Kõik osapooled vastutavad selle eest, et nende enda sisemaailm oleks võimalikult klaar ja tasakaalus. Mida paremas kohas iseendaga on suhtes olija, seda tervemast ja hoolivamast kohast astub ta igal hetkel ühisesse ruumi, suhtesse.

Kuid just see muudab teadliku suhte niivõrd väärtuslikuks – ta ei eelda, et oleme juba oma teekonna läbi käinud ja valgustunud seisundisse jõudnud, vaid vastupidi, kui alusväärtused ja soov on mõlemalt poolt paigas, loob teadlik suhe ruumi, kus see sisemine teekond saab alata. Just lähisuhtes kohtume oma suurimate varjude ja suurima valgusega. Mida intiimsem on inimeste vaheline ruum, seda raskem on põgeneda nende teemade eest enda sees, millele muidu hea meelega otsa vaadata ei tahaks.

Me saame oma sügavaimad südamehaavad inimsuhetes ja me ka terveneme nendest läbi inimsuhete – see on kaunis ja paratamatu tõde. Teadlikus suhtes saame kogeda üha uuesti ja uuesti, kuidas töötades iseendaga, muutub kohe paremaks ka meie suhteruum. Sellisel moel muutub suhe pühaks kohaks, mis paneb mõlema partneri silmitsi eeskätt iseendaga ning loob paiga kus sügavamaid muutused, kasv ja tervenemine saavad toimuda.

Partneri armastuse toel saab parandada hinge­haavu, mis on kaasa võetud lapsepõlvest või eelmistest suhetest, muutudes terviklikumaks, tervemaks ja üha enam iseendaks. Uskumused iseenda, inimsuhete ja maailma kohta saavad nähtavaks ning armastavas teadlikkuses on võimalik neid üle kirjutada. Seeläbi saab teadlik suhe anda sulle tiivad, et elada julgemalt, hoitumalt, vabamalt ja vägevamalt igas eluvaldkonnas.

The post Teadlik paarisuhe – mida see tähendab? appeared first on Tiina Urm.