Või siis on see hoopis meie tavateadvuse jaoks hirmutav areng – see ei ole näiteks kooskõlas sellega, kuidas oleme ennast harjunud nägema, kuidas me usume, et üks ‘normaalne’ inimene peaks käituma. Sellega, millist rolli oleme harjunud mängima enda elus teiste jaoks, ühiskonnas. Ühesõnaga see uus impulss, soov või hoiak, paneb ohtu kõik selle, mille oleme teadlikult loonud. Või vähemalt nii meie mõistusele tundub.

Sellisel juhul võib juhtuda, et meie tavamõistus hakkab seda impulssi täielikult blokeerima. Me ei teadvusta seda, me ei mõtle sellest, see lihtsalt isegi ei jõua meie teadvusesse. Aga kui meie ego on sulgenud kanalid, et see ohtlikuna tunduv impulss ei pääseks läbi, sulgeb see tee ka meie alateadvuse loovatele võimetele, meie elujõule. Meie sees tekib seisaku ja tühjuse tunne.

Meid võib kimbutama hakata füüsiline ja vaimne kurnatus, täielik rõõmupuudus. Miski ei paku enam tõelist huvi ega rahuldust. Oleme kaotanud sideme enda eheda olemusega. Ja siis on meie alateadvusel ainult üks viis, kuidas ta saab meid siit välja aidata ning selle vajaliku info ja elustava impulsi meieni toimetada – teha seda siis kui meie ego magab. Sest unenäod on ainuke osa meie ööpäevast, mis ei ole meie ratsionaalse tavamõistuse kontrolli all.

Ning see võib avalduda üsna häirivate unenägudena, kus juhtuvad kummalised ja häirivad asjad ning kus kohtume tegelastega, kes tunduvad meile kergelt öeldes hirmutavad ja äärmuslikud. Nad kehastavad tihti omadusi või hoiakuid, mida oleme endast ära tõuganud, mida me kunagi iseendaga ei oskaks ega tahaks seostada. Ning kuna meie enda ego võitleb nendega, tahab need olematuks teha, ei luba meile neid, siis ei jää meie alateadvusel muud võimalust meie tähelepanu saamiseks, kui neile veel vint peale keerata. 

Lugu päris elust. 

Üks äärmiselt rahuarmastav mees rääkis mulle unenägudest, kus oli palju vägivalda. Need häirisid teda sügavalt. Edasi vesteldes ja uurides selgus, et tal on sügav vastumeelsus igasuguse agressiivsuse osas – ta oli endale seetõttu ära keelanud igasuguse jõulisuse oma elus. Ta tahtis olla alati turvaline, teistega arvestav. Kuid mis juhtub siis, kui me endale üldse tervet agressiooni ega viha ei luba? Me ei saa enam adekvaatselt reageerida olukordades, kus meie piiridega ei arvestata, kus meil on vaja elutervelt enda eest seista. Me ei saa enam olla enda ja teistega ausad ja ehedad. Ehk siis sellel mehel oli vaja taas üles leida oma sisemine jõud ja oskus olla kontaktis oma vihaga tervel moel. Ja tema alateadvus saatis talle sõnumi, mis oli piisavalt valjuhäälne, et ta seda märkaks. 

Sageli on meie unenägude ebameeldivate tegelaste sees peidus meile väga vajalikud kingitused. Omadused, millega meil on hädasti vaja taas ühendus luua. Võibolla viivad nad meie elu ja suhted hoopis uude suunda. Avavad meid elule hoopis uuel viisil. Annavad meile omadusi ja võimeid, mida meil varem polnud, või vähemalt arvasime, et need on meile kättesaamatud.

Mis aga juhtub siis, kui meie tavamõistuse, meie ego kaitse on nii tugev, et kaotab sideme isegi unenägudega? Siis võib olla kombinatsioon sisemisest tühjusetundest, ärevusest, aga unenäod puuduvad, või õigemini me ei mäleta neid ärgates. Uks on tugevasti kinni, need ei pääse läbi.

See ei ole aga lootusetu olukord. Kui tunned ennast siin ära, siis pole vaja teha muud, kui vaikselt hakata teadlikult oma sügavale sisemaailmale kätt sirutama – märku andma, et oled valmis kuulama. Hea meetod selleks on näiteks regulaarne vabas vormis päeviku pidamine – igal hommikul või õhtul täidad paar lehekülge sellega, mis su peas parajasti toimub. Ilma hinnanguid andmata. Lihtsalt kirjutad ja lubad endal olla täiesti aus ja ehe,Ja ütled endale igal õhtul enne magama minekut, et oled valmis unenägude kaudu oma sisemaailma kuulama. Ja paned märkmiku ja pastaka voodi kõrvale juba valmis.

Mitte miski ei asenda meile meid ennast. Mitte keegi ei tea paremini, mis on igas hetkes tõeliselt oluline meie tasakaaluks ja arenguks. Seda, millises suunas peame tegema järgmise sammu, et luua elu just oma unikaalsel moel ja enda näo järgi. Seetõttu on needsamad häirivad unenäod tihti just selleks kõige kallimaks kingituseks, mis tasub kahe käega tänulikult vastu võtta.

The post Häirivad unenäod – kius või kingitus? appeared first on Tiina Urm.

“Sageli sunnitakse meid tundmatusse astuma enne seda, kui näeme ja tajume eesootavat tervikuna, enne seda, kui meil on selge, kuhu me teel oleme”

Kui oled tundnud seda segadust, sisemist pinget ja justkui kahte vastassuunalist jõudu enda sees, siis tead, et see pole lihtsalt halb tuju või mööduv ebamugavus. See on midagi enamat. Nagu kirjeldasime eelmises postituses, võib seda kogemust mõista kui sisemist tormi – kui ego ja hing tõmbavad eri suundades, jättes sind lõhestatuna seisma, justkui elu ristteel.

Ja kui see torm on kestnud piisavalt kaua, hakkab midagi muutuma. Tekkib kiireloomulisuse tunne. Justkui sisemine aeg survestaks: “Midagi peab muutuma. Ja kiiresti.”

See pole juhus. See on hetk, mil sind kutsutakse läbima väravat ja astuma tundmatusse, millest tead vaid üht – tagasiteed enam ei ole.

_{Kui hing hakkab sind äratama}

Hinge kutse ei saabu alati suure plahvatusena. Vahel hiilib ta ligi kui rahutus. Vahel kui tunne, et oled “vales kohas”, kuigi kõik näib korras. Vahel tekib soov lihtsalt kaduda kõige senise keskelt – töölt, kodust, suhtest, oma vanast elust.

See kutse võib tulla ka läbi elu murdehetkede: keskeakriisi, läbipõlemise, kaotuse, haiguse või ootamatu muutuse. Kuid olenemata selle vormist, tuleb hinge kutse alati sügavast sisemisest teadmisest, et see elu, mida oled seni elanud, ei peegelda enam sinu tõelist olemust.

_{Ego tahab kiireid vastuseid}

Kui see kutse saabub, reageerib meie mõistus ja ego sageli loomulikult: “Mis on valesti? Kes või mis on selle rahutuse põhjus?” Ta tajub selle olukorra ohtu senisele elukorraldusele ning tahab ebamugavuse kiiresti lahendada. Ja kuna ego pigem väldib sissepoole vaatamist, siis suunab ta su tähelepanu välisele.

Sa hakkad kahtlema oma suhtes. Tunned rahulolematust tööga, töökaaslastega, ülemusega. Mõtled kolimisest, karjääri muutmisest. Ehk tahad koguni kolida teise riiki või vahetada kontinenti.

Sa võid kogeda viha oma lähedaste suhtes – partner, lapsed, sõbrad ajavad sind närvi ja ärritavad. Sa ei suuda enam nautida asju, millest oled alati rõõmu tundnud. Võibolla lähed juuksurisse ja lased lõigata endale täiesti uue soengu ning muudad juuksevärvi. Vahetad välja oma garderoobi.

See kõik võib tunduda loogiline ja isegi õigustatud. Aga sageli on need vaid meele peitehaagid – viisid, kuidas meie ego püüab vältida seda, mis tegelikult toimub, vältida kutset vaadata sügavale enda sisse.

Selle asemel, et küsida “Mida ma päriselt vajan?”, küsime “Mis on mu elus valesti?”

Aga vastus ei ole välises. See on sügaval meie enda sees.

_{Miks see tunne on nii kiireloomuline}

Kui hing hakkab end ilmutama, siis teeb ta seda õigel hetkel – kui oled valmis. Kuid valmisolek ei tähenda mugavust. Sageli tähendab see, et vana elu ei hoia enam koos, aga uus pole veel nähtaval.

See hetk tundub ebamugav ja ähvardav, sest enamasti me tegelikult ei tea, kuhu see kutse meid lõpuks viib.

Aga just see ongi läve olemus: üks samm tundmatusse. Sageli sunnitakse meid tundmatusse astuma enne seda, kui näeme ja tajume eesootavat tervikuna, enne seda, kui meil on selge, kuhu me teel oleme.

Leppida teadmatusega, tundmatuga, ebamugavusega niikaua, kuni see uus hakkab konkreetsemaid piirjooni võtma, on väga suur eneseületus enamikule meist. See tundub absoluutselt ebaloogiline meie mõistusele ja meie egole. Ning enamasti ka inimestele meie ümber.

Seetõttu võime selles vahejaamas veeta aastaid. Ilma seda sammu astumata. Väliselt rahulikult toimetades ja tegutsedes, kuid sisemises lõhestatuses.

Ja samal ajal miski sinu sees teab: see võimalus ei jää igavesti avatuks. Kui sa nüüd ei liigu, võib see uks sulguda. Mitte karistuseks, vaid seetõttu, et elu lihtsalt liigub edasi – ja ka kutse lõpuks vaibub, kui sellele ei vastata. Sinu sügavam olemus teab seda ning sellepärast tundubki see kutse nii pakiline. Sellele kutsele mitte vastamise hind võib olla sisemiselt kõrge.

_{Me ei saa mõelda ennast ühendusse oma hingega}

Kui oled oma elus harjunud usaldama loogikat ja mõistust, siis proovime tihti lahendusi otsida sealt – kasutame tehnikaid, nõustamisi, arutelusid ja analüüsi, et jõuda mingi lahenduseni. Sul võib olla selge taju ja tunne, et kuskil sinu sees on see vastus olemas ning sa teed kõik võimaliku, et selleni jõuda, kuid see jääb kogu aeg sammu võrra sinust liiga kaugele. Kuhugi siiasamasse lähedale, aga loori taha.

Varem või hiljem saame aga aru, et see tee ei allu kontrollile ja loogikale, meie ego tahtele, sest ta ei sünni mõistuse tasandil. See tee avaneb siis, kui alistume sellele päriselt, kui hakkame kuulama enda seda poolt, mis räägib meiega sümbolites, tunnetes, unedes, juhuslikes sõnumites, sisemises vaikuses.

Meie kultuur õpetab meid usaldama mõistust ja pidama sisetunnet kahtlaseks. Aga kui oled hinge lävel, ei aita sind see, mida sa juba tead. Sind aitab ainult see, mida sinu sügavam olemus tahab sulle praegu meelde tuletada.

Kui oled hetkel kohas, kus rahutus ei lase sul enam endisel moel edasi minna – ära sunni end vaikima. Ära lükka seda sissepoole vaatamist edasi, mõeldes, et küll see möödub. See on kutse elada oma kõige autentsemat, ehedamat elu. See kutse on sinu enda ja terve maailma hüvanguks. Isegi kui ta esmalt toob kaasa suure ebamugavuse.

Küsi endalt:

• Kas mu rahulolematus on tõesti seotud teistega? Või on see kutse ärgata iseendas ja iseendale?
• Kas ma vaatan ausalt enda sisse? Või püüan endiselt leida lahendusi väljastpoolt?

Sinu hing ei küsi sinult täiuslikkust ega plaane. Ta küsib ausust. Kuulamist. Ja ühte sammu korraga. Hinge juurde viib tagasi see rada, mis avaneb siis, kui hakkame ennast päriselt kuulama – seda, mis teeb meid tõeliselt elusaks. Mis täidab meid rõõmu ja avarusega.

Kui soovid sellele kutsele vastata ja alustada sügavamal tasandil enese kuulamist, kutsun sind Selguse sessioonile, kus saan aidata sul mööda minna oma meele müra kihistustest ja jõuda sügavale enda hinge tarkuseni. Kasutades Tarot kaarte, varjutöö tehnikaid ja unenägusid, saame uurida, mida tahab sulle öelda sinu enda alateadvus ning millises suunas ta sind juhatab.

Vaata lähemalt: https://tiinaurm.com/toode/selguse-sessioon-individuaalne-konsultatsioon-90-min/

Kui soovid õppida oma unenägude keelt mõistma ja sellega teadlikult töötama, siis võib sul kasu olla tasuta juhendmaterjalist, mida olen praegu välja töötamas. See on sissejuhatus unenäotöö maailma – sügav, kuid praktiline viis hakata kuulama neid sõnumeid, mida su alateadvus sulle öösiti saadab, et juhatada sind tagasi sinu enda hinge teele. Jäta siia oma meiliaadress, kui oled sellest huvitatud: https://tinyurl.com/3jcb267t

The post Hinge kutse – mida teha, kui sisemine rahutus ei anna asu appeared first on Tiina Urm.

See kogemus on palju tavalisem, kui arvame. Väga paljud meist kogevad ühel või teisel eluperioodil vaikset ängi – väliselt on kõik korras, oleme edukad ja tegutseme, aga sisemiselt on tunne, nagu oleksime lõhestunud ja tegutseksime udus, suutmata selgelt näha ja sellest sisemisest tupikust otsustavalt edasi liikuda. Sageli proovime siis jõuga selgust luua: analüüsida lõputult iga detaili, kaaluda plusse ja miinuseid, küsida nõu sõpradelt. Kuid selgus ei saabu.

See ei ole isiklik läbikukkumine. Sageli on põhjus hoopis selles, et kaks tugevat jõudu tõmbavad sind eri suundades: sinu ego ja sinu hing.

Ego ja hing: kaks erinevat eesmärki

Sinu hing ei tunne hirmu. See on sinu sügavaim olemus, ühendus elu endaga, ja see kutsub sind tundmatusse, kogemustesse, mis aitavad sul saada inimeseks, kelleks oled siia ellu tulnud. Hing otsib alati kasvu, laienemist ja autentsust – isegi siis, kui see tähendab, et tuleb lahti lasta struktuuridest, mida oled aastaid hoolega ehitanud.

Sinu ego eesmärk on teistsugune. Ego januneb turvatunde järele, mis tuleb etteaimatavusest. See tahab, et püsiksid tuttavas ja hoiaksid kinni elustiilist ja identiteedist, mille oled üles ehitanud.

Just seepärast tunduvad hinge sosinad ohustavad. Egole tähendavad need riski. Need võivad paluda sul muuta karjääri, jätta maha suhte, rääkida välja oma tõde või lahti lasta sellest iseenda versioonist, millele oled nii kaua toetunud. Mida ka teised sinu ümber hindavad ja toetavad.

Elu esimene pool ja stabiilsuse illusioon

Elu esimeses pooles keskendume oma teadliku ego, identiteedi ja elukorralduse üles ehitamisele. Me leiame oma koha ühiskonnas ja arendame välja selge mina-pildi ja suhte ümbritseva maailmaga. See on vajalik arenguetapp. Meil on vaja tunda, et suudame elus toime tulla ja ennast selles teostada. Kuid selle protsessi käigus surutakse sageli sügavamad, tundlikumad osad meist tihti tahaplaanile, alateadvusse.

Me kohandume rollidega, mida arvame, et peame täitma. Otsime väliseid saavutusi ja tunnustust. Võime isegi sisendada endale, et see ongi kõik, mida elul pakkuda on,

Aga hing ei unusta. Ta ootab.

Hinge kutse

Ühel hetkel hakkab hing meid uuesti kutsuma. Vahel tuleb see kutse õrnalt: rahutus, rahulolematus eluga, nagu see on. Teinekord on see vali ja raputav: kriis, kaotus, läbipõlemine.

Igal juhul on see äratuntav. See on sisemine teadmine, et oled mõeldud enama jaoks, kui praegu elad – et sinu sees ja elus on potentsiaale, mida sa pole veel puudutanud, mille oled sügavale enda sisse ära pakkinud.

Ego aga tõrgub. Ta kardab tundmatut ja sosistab: aga mis siis, kui kaotad kõik? Mis siis, kui kukud läbi? Mis siis, kui kahetsed?

Sisemine torm

See ongi sisemine torm: tõmme turvatunde ja kasvu, tuttava ja tundmatu vahel.

Kui oled selles tormis, võid end tunda halvatuna. Iga valik tundub riskantne. Võid end pidevalt kahtluse alla seada, otsuseid edasi lükata ja oodata kindlust, mis ei saabu.

Tõde on see, et täit kindlust ei tulegi. Aga edasi liikumiseks on tee – ja see algab arusaamast, et see torm ei ole märk sellest, et oled katki. See on märk, et sind kutsutakse elama sügavamalt ja autentsemalt.

Kui tunned end selles tormis ära, tea, et sa pole üksi – ja sa ei milleski ebaõnnestunud. Vastupidi, see, mida koged, on järgmine arenguetapp, võimalus ja kutse astuda täielikumasse ja tõelisemasse versiooni iseendast.

Torm pole siin sind murdmas. Ta on siin sind äratamas.

Mida siis teha?

Üks võimsamaid viise selgust ja rahu leida on õppida uuesti kuulama oma alateadvuse keelt – seda keelt, mida hing kasutab, et sind läbi elu juhatada. Kui oleme seni ennast lasknud juhtida egol, meie mõistusel, mis eeskätt juhatab meid tuttavasse ja turvalisse, siis nüüd tuleb taasluua teadlikum kontakt nende osadega endast, mis ootavad oma aega. Kontakt oma avarama teadvuse ja hingega. Siis saame hakata ennast selgemalt tajuma, mõistma neid impulsse mida meie sügavam olemus meile saadab, ning tuua need teadvusesse.

Kui oled sellises kohas enda sees praegu, siis ära karda otsida tuge ja abi. Kuid ole tähelepanelik, et need viisid, kuidas abi otsid, toetaks sinu enda kontakti oma sügavama tarkusega. Sest mitte keegi teine ei saa sulle asendada iseenda sisemist juhatust. Usalda neid kes tahavad toetada sinu enda sisemise tarkuse esiletulekut, mitte ei kuuluta sulle omalt poolt vankumatut tõde. Ainult sina tead oma teed ja rada.

Selleks, et toetada sinu enda sisemise tarkuse ja intuitsiooni sügavamat taju ja usaldama õppimist, pakun ka Tarot’ seansse. See on iidne sümbolkeel, mis aitab sul ühenduda oma alateadvuse ning sisemise tarkusega ja tuua esile need sõnumid, mida sinu hing juba saadab. Seda saab toetada varjutöö tehnikatega, mis aitavad avastada sinu sisemisi uskumusi ja hoiakuid, mis on sul seni takistanud oma hinge juhatust usaldamast. Oma 90-minutilise Selguse sessiooni, kus saame kombineerida nii Tarot, kui varjutöö tehnikaid, saad broneerida siit: https://tiinaurm.com/toode/selguse-sessioon-individuaalne-konsultatsioon-90-min/

Üks viis, kuidas meie alateadvus ja hingetasand hakkavad sellises olukorras meile endast märku andma, on läbi unenägude. Sageli just läbi korduvate, häirivate, arusaamatute ning väga suure emotsionaalse laenguga unenägude, hakkame aru saama, et midagi on korrast ära. Midagi on sügaval meie sees toimumas ja ärkamas. Kuid me ei mõista, ratsionaalsel tasandil, mida see endas sisaldab ja kuhu see meid tahab kutsuda.

Selgus ei tule alati mõistuse kaudu. Mõnikord tuleb see sügavamalt – läbi sümbolite ja tunnete, läbi kujundite, mida me ei saa ratsionaalselt selgitada, aga mis puudutavad meid sügavalt. Just nii töötab ka sinu unenägu. See on sinu hinge keel.

Sellepärast olen loomas väikest tasuta juhendmaterjali, mis aitab sul alustada teadlikku tööd oma unenägudega.
Saad teada:
Kuidas paremini unenägu meelde jätta ja üles kirjutada
Millest alustada tähenduse mõistmisel
Kuidas märgata korduvaid sümboleid ja sõnumeid
Kuidas kuulata seda, mida sinu sügavam olemus sulle öelda tahab

Kui soovid olla esimene, kes sellest teada saab, jäta oma meiliaadress siia ja hoian sind kursis: https://masterful-surf-81275.myflodesk.com/p85jt8578g

The post Sisemine torm – kui ego ja hing tõmbavad eri suundades appeared first on Tiina Urm.

Kas oled kunagi ärganud unenäost, mis jäi sind kummitama nagu mõistatus ega tahtnudki hommikuse valgusega hajuda? Väga paljud meist lükkavad unenäod kõrvale kui mõttetuse – justkui meele juhuslikud jäägid. Aga mis siis, kui iga unenägu on uks? Mis siis, kui uni on hetk, mil sinu alateadvus ulatab sulle võtmed, et avada sulle sinu järgmine samm ja suund, tuua esile need osad iseendast, mida oled liiga kaua maha surunud?

Carl Gustav Jung uskus, et unenäod ei ole lihtsalt juhuslikud lood, vaid sõnumid psüühika sügavustest – need aspektid, mida meie ego ei taha teadvusesse lubada, kuid mis on ometi ülimalt olulised. Unenägude keel ei ole loogiline ja lineaarne, see on arhailine kujundlik keel täis sümboleid, arhetüüpe ja visuaale.

Kui me magame, lõdveneb tavateadvuse kontroll. Esile astub laiem ja sügavamteadvus, mis taotleb terviklikkust ja tasakaalu – just seetõttu kohtume unenäomaastikel nende osadega endast, mida oleme eitanud, hüljanud või täielikult ‘vaiba alla’ surunud. Unenägudes saab ette astuda meie Vari. Ta võib ilmneda rahutust tekitavate tegelastena, loomadena, tundmatute või isegi tuttavate inimestena, kes käituvad kummaliselt. Nad toovad meile sõnumeid: me oleme rohkem kui see, mida maailmale näitame. Meie viha, iha, metsikus ja sügav igatsus sisaldavad kulda, kui vaid julgeme neile otsa vaadata.

Unenägude tõlgendamine ei tähenda sümbolite sõnaraamatute kasutamist – see on suhe. Sinu alateadvus räägib keeles, mis on unikaalselt sinu. Ühele inimesele võib madu tähendada hirmu, teisele muutust. Maja, mida unes näed, võib olla sinu enda hinge arhitektuur – lukustatud ustega toad, mis igatsevad avamist.

Kui hakkame oma unenägusid kuulama, hakkame tagasi võtma neid osasid iseendast, mida arvasime olevat kaotanud. Unenägu võib viia meid ande või kire juurde, mille matsime maha, selleks, et teistele meeldida, et olla vastu võetud ja mõistetud. Unenäod sisaldavad tihti meie kõige kaunemaid peidetud aardeid – unenägu võib näidata meile meie õrnust, meie julgust, mille olime unustanud. See võib paljastada loomingulisuse või ammuse leina, mis vajab hoidmist. Unenäod võivad meile avada pildi tuleviku-minast, kes kutsub meid kasvama suuremaks, julgemaks ja avaramaks, kui seni oleme endale lubanud või võimalikuks pidanud. Astuma üle oma senise elu piiride ja piirangute.

Töö unenägudega on sisemise avardumise teekond. See kutsub meid kohtuma Varjuga, oma sügavama olemusega, kes saab meile olla teejuhiks ja õpetajaks. See on valmisolek vaadata oma alateadvuse peeglisse ja näha seal kõike, ning öelda: Jah, ma näen sind. Ma ei pööra pilku ära.

Proovi täna õhtul enne uinumist seda: pane oma voodi kõrvale märkmik. Kui ärkad, kirjuta üles ükskõik mida – kujund, sõna, tunne. Lase sellel sinuga päeva jooksul rääkida. Küsi, mida see sulle öelda tahab. Ole uudishimulik. Ole õrn. Ole piisavalt julge, et kuulata.

Sinu unenäod ei ole juhuslik müra – nad on kõige vanem keel, mida sa tunned. Ja nad ootavad alati, et sa mäletaksid.

The post Kui unenäod räägivad Sinuga appeared first on Tiina Urm.

See viis, kuidas me oma supervõimeid maha matame ja siis ära unustame, on selline kurikaval mehhanism, mis algab nii varakult, et meie ajud ei suudagi veel seda protsessi selgelt aduda. Väikeste lastena on meie lähimad täiskasvanud, meie ema-isa, meile justkui jumalad. Me saame oma väärtusetunde, oma olemasolu lähtekoodi nende poolt antud reageeringutest ja peegeldustest. 

Meid kiidetakse, meiega käitutakse armastavalt ja soojalt – saame kinnituse, et oleme väärtuslikud ja vastu võetud. Meiega pahandatakse, meid ignoreeritakse, karistatakse – saame signaali, et oleme väheväärtuslikud, ‘valed’. Sest väikeste lastena on meie arusaam ja tõlgendusviis maailmast äärmiselt lihtsustatud ning seda juhivad kaks printsiipi või järeldusviga – enesekesksus ja fundamentaalsus. 

Enesekesksus on seotud sellega, et meie võime ennast kellegi teise olukorda panna ei ole veel välja arenenud ja seetõttu tõlgendame olukordi ja reaktsioone iseendast lähtuvalt – kui ema-isa reageerivad, suhtlevad teatud viisil, siis on see järelikult tagasiside ‘mulle’ ja ‘minu kohta’. Kui ema on kuri, siis järelikult olen ‘mina’ midagi valesti teinud. Kui isa ei tule minuga mängima, siis järelikult ei ole ‘mina’ talle tähtis või siis ei ole ‘mina’ lihtsalt oluline. Punkt. 

Fundamentaalsuse viga seisneb selles, et kui keegi annab meile väikelapseeas oma reaktsiooni (või selle puudumisega) tagasisidet, siis tõlgendame seda mitte kui situatsioonist lähtuvat, ajutist olukorda, vaid võtame seda kui põhjapanevat tagasisidet oma olemuse kohta. Mitte meie tegu ei olnud halb, vaid ‘meie’ oleme halvad. Mitte mõni konkreetne asi ei tulnud mul praegu hästi välja, vaid ma olengi ebaõnnestuja ja ‘mul ei tulegi asjad välja’. 

Kui mingid sarnased situatsioonid kestavad pikaajaliselt või korduvad, siis kinnistuvad nendest olukordadest saadud sisemised seletused ja suunised meie mina-pilti ja sisemisse uskumuste süsteemi. Kuna need arusaamad iseendast ja maailmast vormuvad nii varases eas, siis puudub meil enamasti selge mälestus nende olukordade või otsuste kohta. Küll aga elame me päevast päeva nende tagajärgedega. 

Näiteks mingil seletamatul põhjusel tunneme pidevalt suurt hirmu eksida ja püüame olla kõiges täiuslikud. Või siis jätame ennast kõikides suhtlustes pigem tahaplaanile, oleme üksildased ja ei otsi teistega kontakti. Meile tundub, et ‘me lihtsalt oleme sellised’, teised meie kõrval võivad meile kinnitada, et jah, see on sinu iseloom või eripära. Samal ajal ärkab kuskil meie sees aeg-ajalt seletamatu soov heita kõik kohustused kõrvale ja elada hoopis teistsugust elu. Või siis näeme armastavaid suhteid enda kõrval ja meie sees tärkab sügav igatsus lähedasemate ja soojemate suhete järele. Tundub, et miskipärast on need meile kättesaamatud. 

Kui me ei saa varases lapseeas piisavalt julgustust ja toetavat tunnustust oma annete arendamiseks, loovaks katsetamiseks ja selle käigus ka eksimiseks, siis jäävad nende anded välja arendamata, kuid see loomise igatsus meie sees elab edasi. Võime elada mingi seletamatu rahutusega, imetleda ja koguda teiste inimeste loomingut, aga ei suuda ette kujutada, et ka meie ise võiks olla kunstnikud. See ei kuulu meie mina-pilti. Me ei luba seda endale. 

See võib kehtida ka konkreetsete omaduste kohta. Kui meie ema-isa olid vaiksed tagasihoidlikud inimesed, aga meie oleme väljendusrikkad ja sotsiaalsed suhtlejad juba lapsest saati, siis on suur tõenäosus, et meie loomulikku vaba eneseväljendust lapsena püüti tagasi hoida, ‘kasvatada’ ja vaistlikult pigem mõisteti hukka – “Kuss, võta nüüd rahulikumalt!”, “Ära räägi võõraste inimestega!”, “Ära sega onu/tädi, tal on omad asjad!” Saime signaali, et see pole teretulnud, kes me loomulikult oleme, et meie lähedased ja järelikult terve maailm (sest meie ema-isa ongi alguses meie maailm) ei võta meid armastavalt vastu, kui neile avasüli läheneme. 

Sama võib kehtida näiteks teistele vs iseendale keskendumise osas – kui mõtled eeskätt teistele ja sead ennast tahaplaanile, siis oled ‘hea inimene’, kui räägid oma vajadustest, kehtestad nendest lähtuvalt piire, siis oled ‘enesekeskne’ ja ‘isekas’ ehk ‘halb’. 

Kas hakkad juba tajuma, mida ma selle kõigega tegelikult öelda tahan? Sinu tavapärased reaktsioonid, sinu maailmas olemise viis, teistega suhestumine järgib teatud mustrit. Suure tõenäosusega on seal palju sellist, mille oled omaks võtnud väljastpoolt, arvates, et nii peab olema ja käituma, et sa oleksid vastu võetud ja aktsepteeritud, et olla ‘õige’ ja ‘hea’. 

Aga mis peitub selle all? Milline oleksid sa ilma nende kohastumusteta? Kui sul oleks vabadus ja voli olla selline nagu sa tegelikult tahaksid olla? Ilma teiste seatud ootusteta. Millest on nüüd saanud ootused ja reeglid, mida sead endale alateadlikult (või teadlikult) sina ise.

Just selles peitubki varjutöö võimalus ja vägi – hakata märkama, milliseid sissejuurdunud sisemisi ‘seadusi’ sa järgid ning seejärel eristama ja teadlikult valima, milliseid omaksvõetud uskumusi ja käitumisviise tahad säilitada ja kus tuleb teha puhastustööd, et autentsem ja ehedam versioon sinust saaks hakata esile tulema. Me ei ole enam lapsed, meil on palju rohkem vabadust valida ja oma elu oma sügavama äranägemise järgi kujundada. Teha ja valida teistmoodi kui meie vanemad.

Me tahame areneda selles suunas, et meie skaalad oleksid paindlikud, et saaksime lubada endale vastavalt olukorrale kõikide võimalike omaduste ja reageeringute skaalat. Ainult siis saame olla siin maailmas ehedad ja endale truud. Mis on ka parimaks eelduseks sellele, et meie suhted teiste inimestega, meie elu tervikuna oleks tõeliselt meie enda nägu ja meie sisemise olemusega harmoonias. See ongi see tõeline vabadus, mis algab meie enda seest!

The post Milline sa oleksid siis, kui..?  appeared first on Tiina Urm.

Ma olin pikalt endale rääkinud seda lugu, et selline hobi pole mulle kättesaadav – ma olen liiga vana, ma olen liiga halb ujuja, ma pole piisavalt heas vormis, ma ei näe ilma prillideta kaugele hästi, ookeanis on meresiilid, ma võin kukkuda ja riffide peale ennast korralikult ära kriimustada ja nii edasi. Peale mitmepäevast kõhklemist ma lihtsalt otsustasin, et aitab! Ma ei taha oma elu lõpus mõelda, et: pagan, ma isegi ei proovinud! Nii ma siis otsisin endale instruktori ja kahlasin nendesse lainetesse otsusega, et ma lihtsalt annan endast parima, tulgu mis tuleb. 

Kas sul on tallele pandud mõni huvi või igatsus, mille loodad ühel päeval ära teha? Mõni hobi või kogemus, mille kohta arvad, et see on uskumatult äge ja huvitav, kuid pole sulle millegipärast kättesaadav või sobiv? 

Meie peas võib olla igasuguseid hinnanguid ja põhjendusi, miks üht või teist asja ei sobi teha või miks see pole hea mõte. Kuid nii jätame tihti tegemata asjad, mille tagant paistab elusam ja avaram elu. 

Siin on viis põhjust, miks tasub igas eas oma huvidele ja unistustele võimalus anda:

1. Elu muutub põnevaks. Millegi uue õppimine, eriti kui see tuleb sügavast sisemisest huvist, näitab meile uusi külgi iseendast ning annab juurde uusi vaatenurki. Elades raamistatud ja etteaimatavat elu, jääme ühel hetkel oma rutiinide lõksu ega õpi enam midagi uut. See aga võtab meilt ära võimaluse areneda, avastada jätkuvalt maailma, tunda ennast elusa ja arenevana. Millegi uue õppimine annab võimaluse vaadata maailma uuesti värskete silmadega. 

2. Uus hoiab meie aju noorena. Kõik uuringud kinnitavad, et ka aju on nagu muskel, mis vajab kuni elu lõpuni väljakutseid ja arengut, et püsida terve, vormis ja noor. Õppides uut hoiame oma aju, keha ja meeled plastilisena.

3. Uued tutvused. Mida vanemaks saame, seda kitsamaks kipub muutuma meie suhtlusringkond. Sotsiaalsel suhtlusel on meie tervise ja heaolu hoidmisel aga väga suur roll. Kõik uuringud näitavad, et mida rohkem naudime sooje ja sõbralikke suhteid teistega, seda õnneliku ja tervemana ennast tunneme ning oleme eluga tervikuna rohkem rahul. Kui lähed õppima või hakkad harrastama midagi uut, siis kaasneb sellega pea alati võimalus tutvuda teistega, kellel sama huvi ja kirg ning see on hea alus uute tutvuste ning sõprussuhete loomiseks. 

4. Väljendad oma unikaalset olemust. Igaüks meist on täiesti ainulaadne ja see kehtib ka meie poolt loodu kohta. Kui sul on loov kirg, siis see annab sulle võimaluse luua siia maailma midagi unikaalset, mida keegi teine sellisel kujul luua ei suuda. Loomingu kaudu saad väljendada oma autentset olemust. Kui sa otsustad sellele öelda ei, siis jääb tükike suurest tervikust sündimata.

5. Inspireerid ka teisi enda ümber. Oma julgusega inspireerid ja annad ‘loa’ ka teistele oma autentset olemust ja loomingut maailmale näidata. Meie ühiskonnas on palju piiravaid uskumusi, mis takistavad inimestel oma annete ja võimetega välja tulemist. Iga inimene, kes nendest eelarvamustest ja hirmudest hoolimata seda teeb, aitab muuta ühist ruumi avaramaks, vabamaks ja lubavamaks. 

Kui meie südames olev igatsus ei vaibu ega anna järele, isegi peale paljusid aastakümneid, siis ehk tasub sellele nüüd veel üks võimalus anda?

Minu surfiteekond oli emotsioone ja katsumusi täis, kogesin seal ookeanilainetes kõike – võidurõõmu, kui suutsin ühel hetkel lauale püsti tõusta ja randa välja sõita, hirmu, kui olin silmitsi kuskilt kaugusest ühtäkki välja ilmunud hiiglaslike lainetega, oma piire, kui ühel hetkel enam lihtsalt ei jõudnud läbi lainete kahlata, üllatust, kui lubasin oma kehal teha seda, mida mu mõistus ei tahtnud uskuda, et suudan. Ma olin kohmakas, algaja ja samas oli iga hetk täiesti uus ning võimalusi täis.

Kõige rohkem kogesin nendes lainetes aga seda, kui palju avaram ja võimalusterohkem on tegelikkus. Kui kitsad on meie mõistuse piirid ja kui palju me suudame ennast üllatada, kui nendest lahti laseme. 

Iga kord lainetesse sisenedes tundsin surmahirmu ja otsust alistuda elule, sellele kõigele mis mind seal lainetes ootas. Sest no tõesti, ma olen päris vilets ujuja. Ja seda, kui ettearvamatu on ookean, ma kogesin nende päevade jooksul ka. Aga iga päeva lõpuks, väsinuna kalda poole sumades, tundsin ennast nii elusana, et seda on võimatu sõnadesse panna. Iga mu keharakk oli lihtsalt täis pulbitsevat rõõmu. Iga päev oli eneseületus, avastus ja lõpuks lihtsalt rõõm elus olemisest.

Ja raginal nihkusid avaramaks ka minu enesetaju piirid. Kui ma siin surfilaual püsti suudan seista, siis mida ma veel tegelikult suudan, kui ma selleks vaid võimaluse annan? Mida ma veel endale olen keelanud?

Võibolla sinu salasoov kannab hoopis teistmoodi riske, mis pole sugugi vähem hirmutavamad. Riski olla teiste poolt naeruvääristatud või hukka mõistetud. Riski ebaõnnestuda, riski kaotada oma sõprade ja kaaslase heakskiit. Risk kaotada aega, raha, senise elukorralduse tuttavlikkus ja turvalisus. Risk teha kellelegi haiget. Risk tekitada endas isu hoopis teistsuguse elu järele, kui sa praegu elad. 

Kui sulle tundub, et sa vajad tuge sellel teekonnal või ehk sa isegi ei tea, mis sulle huvi võiks pakkuda, või kust oma sügavamate igatsuste uurimisega alustada, siis loovuse äratamise kursus on just sinu jaoks! Kuue nädala kestel uurime põhjalikult oma sisemaailma ja hakkame ellu tooma uusi, just meile omaseid, maitseid ja värve. Päriselt, igasse päeva. 

The post Ei, sa ei ole selleks liiga vana! appeared first on Tiina Urm.

“Iga laps on kunstnik. Väljakutse on jääda selleks ka täiskasvanuks saades.” Pablo Picasso

Me saabume siia maailma uudishimulike, katsetamis- ja mänghimulistena. Katsume, maitseme, tunnetame maailma, läheme sinna, kuhu meid tõmbab, proovime asju teha täiesti omamoodi. Me oleme vabad ja loovad. Me ei tea, mis on õige või vale, vaid lihtsalt teeme seda mida tahame ja kuidas oskame. See vaba ja mänguline laps on meie kõige autentsem ja elusam olemus. Meie kõige suurem väljakutse on hoida see osa endas elus kuni lõpuni. 

Kuigi ideaalis võiks iga laps saada tunnustust ja toetust oma annete avaldamiseks ning arendamiseks, siis kahjuks seda alati ei juhtu. Vanemad on ehk hõivatud argimuredega ja ei taipa õigel hetkel märgata, tunnustada ja julgustada. Õpetajad on suurte klasside ja rohkete kohustustega üle koormatud ning ehk liiga kriitilised jäikade õppekavade ja hindamiskriteeriumite raamistikus. Ehk ütleb mõni rühma- või klassikaaslane mõtlematult pilkava märkuse, mis toob häbipuna palgele. 

Meie loomevõime allikas, meie sisemine loov ja vaba laps, on väga haavatav ning nii võibki juhtuda, et mõnest väikesest seigast piisab, et laps või noor teeb sisemise otsuse, et see on liiga ohtlik. Või ei pane keegi tema annet lihtsalt tähele ja ta hakkab uskuma, et ta lihtsalt pole piisavalt hea-osav-andekas, et oma loovusel vabalt voolata lasta.

Turvalisem on see osa endast kokku pakkida, peitu panna. Nii “unustame” oma suure rõõmu ja naudingu enda sisemisse tagakambrisse ja pöörame tähelepanu sellele, kuidas olla tubli, tark ja teiste ootustele vastav.  

Mõnel meist aga võtab selle oma asja avastamine lihtsalt aega – hakkame alles poole peal huvi tundma ja inspireeruma nt tangost, kitarrimängust või skulptuurist. Siis aga ütleme endale, et nüüd on juba liiga hilja ja meie osaks jääb justkui vaid teiste loodut nautida. 

Tegelikkus on see, et meie võime luua ja oma unikaalset vaadet läbi loomingu siia maailma tuua, on meiega kuni meie viimase hingetõmbeni. Maailmas on väga palju erilist, mis oleks olemata, kui selle loojad oleksid ennast ‘liiga vanaks’ pidanud. 

Kuulus ameeriklanna, kokakunsti korüfee, Julia Child tahtis noorena saada hoopis kirjanikuks, töötas seejärel aga uurijana sõjaväe salajases luureüksuses ja aitas muude ülesannete kõrval välja arendada haide meremiinidest eemalepeletamise vahendit. Head toitu õppis ta nautima alles kolmekümnendates, oma gurmaanist mehe kõrval Pariisi kolides. 

39-aastaselt lõpetas ta sealse kuulsa Gordon Bleu kokanduskooli ja sealt alates sai tema kireks ameerika naistele prantsuse kööki tutvustada. Julia avaldas oma esimese kokaraamatu 49 aasta vanuselt ja peale Ameerikasse tagasi kolimist, debüteeris ta 50-aastasena televisioonis kokasaatega “Prantsuse kokk”, muutes järgnevate aastate jooksul tervete generatsioonide arusaama toidutegemisest ja -nautimisest.

Kui soovime elada oma elu tõelise eheduse, kire ja naudinguga, siis tahes-tahtmata tuleb meil aeg-ajalt astuda mugavustsoonist välja. Teha samme, mida teised meilt ei oota. Riskida ebaõnnestumisega. Ja sageli tähendab see oma lapsepõlve tagasi minemist, selle kokku pakitud hobi ja salajase rõõmu uuesti märkamist, avamist ja enda ellu lubamist. 

Võime elust rõõmu tunda on seotud väga otseselt sellega, kuidas tunneb ennast meie sees meie kõige ehedam ja olemuslikum osa – meie sisemine laps. Kui tal on vaba voli avastada, katsetada, uurida ja kogeda, siis oleme täidetud rõõmu ja elevusega elu suhtes. Kui aga keelame teda ja surume väga kitsastesse raamidesse – nii nagu ehk lapsepõlves meid ennast suruti, siis ei ole tal selleks ruumi ja voli. 

Mis on see hobi või huvi, mis sind lapsena rõõmsaks tegi? Millal sa viimati tundsid puhast sügavat rõõmu?

Kui tahad turvaliselt uurida ja avastada enda sees peituvaid loovaid impulsse, raputada ennast lahti argirutiinist ja tuua ellu rohkem rõõmu ja ehedust, siis Loovuse äratamise kursus aitab sul teha just seda. Kuue nädala kestel reisid sügavale enda siseilma, et avastada seal peituvad rõõmu, loovuse ja eheduse allikad, tehes vajalikke samme, et need saaks taas sinus vabalt voolama hakata.

The post Meie peidetud rõõmud ja anded appeared first on Tiina Urm.

Kui vaatame oma elu kui teekonda, siis saame aru, et selles on oma võtmeteemad ja -väljakutsed. Teatud küsimused ja olukorrad tulevad meie juurde üha uuesti ja uuesti tagasi.

Kui saame aru, millist väljakutset ja õppetundi nad meile esindavad, saab selgemaks, mida tuleb meil teha, et liikuda neist läbi ja jõuda oma elu suurel teekonnal järgmisse (arengu)etappi. 

Armastan oma töös kasutada kõige klassikalisemat Rider-Waite Tarot kaardipakki, mis on justkui terviklik inimeseks olemise teekond ja arhetüüpne süsteem. Iga kaart, iga tegelane selles tervikus esindab teatud tükki inimeseks olemise mosaiigist. Tarot, kui terviklik arhetüüpne süsteem, saab meile peegeldada tagasi meie enda unikaalset ja individuaalset teekonda, aitab mõista, kus me hetkel asume ja mida vajame, et õiges suunas edasi liikuda. 

Mulle tundub, et möödapääsmatu komponent kaartidega töötamisel on müstiline maailmataju, mingi kõrgema korrastava jõu olemasolu tunnistamine – ükskõik millisel moel teda tajume (mõni jumal või jumalanna, algenergia, suur vaim, kaitseinglid, esivanemate vaimud vm). Selle kõrgema jõu tunnistamine ning sellele toetumine loob meile turvalise ruumi, kus saame kaartidega kui arhetüüpse süsteemiga tööd teha. Sealjuures ei ole mingit vahet, kes või mis see on, millele vaimses mõttes toetuda tahame, oluline on, et see omab just meie jaoks tähendust ja me usaldame seda. 

Teine hädavajalik komponent kaartidega töötamisel on meie keha ja energeetiline süsteem. Justnimelt. Meie keha kõneleb meiega kogu aeg – kui ennast teadlikult jälgima hakata, siis avastame üsna pea, et paljud asjad mida näeme või kuuleme, tekitavad meie kehas aistinguid ja tundmusi, mis on niivõrd kiired, et me ei saa neid seostada mingi analüütilise mõtteprotsessiga. Me näeme visuaali või kuuleme ühte lauset ja see tekitab meis seletamatult tugevaid aistinguid – tunneme energiasööstu, ‘sipelgaid’ kätes-jalgades, kuuma või külmatunnet vms. See on viis, kuidas meie keha ja energeetiline süsteem pidevalt meiega räägib. Annab märku, et siin on meie jaoks oluline info peidus – vaata hoolikamalt ja pane tähele. 

Sel viisil kaarte kasutades oleme ühtaegu kontaktis nii sügava intuitiivse enesetaju kui ka ‘kõrgemate’ sfääridega. Avame ennast võimalusele, et meie teadvusesse siseneb uus info ja taipamised selle kohta, mis on meie koht ja roll suuremas pildis. See aitab avada silmad ja tajuda oma elu märksa terviklikumalt ning avaramatel tasanditel. 

Üks suurepärane Tarot sessioon ei ütle sulle midagi sellist, mida sa varem ei teadnud, küll aga aitab ta sul näha oma elu tervikut selgemalt, seostatumalt ja avaramalt. Paigutada nii ratsionaalne kui intuitiivne info õigele kohale, näha selgemalt asjade vahelisi seoseid, suuri suundi ja valikuid. Kõik see annab meile sisemise rahu ja selguse ning aitab mõista, millised on meie jaoks kõige autentsemad valikud, et elada endaga kõige sügavamas kooskõlas. 

The post Tarot aitab näha oma elu suurt pilti appeared first on Tiina Urm.

See lause kõlab tihti omavahelistes kodustes tülides. Ja kuigi tahaks näidata näpuga kohe kaaslasele, et leida meelehärmi põhjus, siis tasub alati alustada sealt, kus on rohkem võimalust midagi kohe muutma hakata – iseendast. 

Kui kaaslane mind ei kuula, siis mida saan mina ise ära teha, et suurendada tõenäosust, et ta mind järgmistel kordadel rohkem kuulaks? Või ehk on miskit mida ma teen või tegemata jätan, et kaaslase kõrvad sedavõrd ‘lukku’ on läinud – siinkohal pakun välja mõned küsimused, mida endalt küsida, et teha üks kiire diagnoos leidmaks võimalusi nende lukus kõrvade avamiseks.

Kui palju on minu jutus sisu? 

Teinekord tasub oma juttu natuke kõrvalt kriitilise kõrvaga kuulata – kas see mis ma jagan ja räägin, on tegelikult oluline, aus, sisukas. Kas ma olen oma jagamistega vahest nagu facebooki sein, mis valimatult kõike edastab ja kunagi otsa ei saa ning kus ka sisukamad palad kiirelt lakkamatu müra sisse ära kaovad. 

Kas rohkem on alati parem? 

Inimesed on paraku oma ruumivajaduselt erinevad. On inimesed, kes naudivad aktiivset suhtlust 24/7 ja on inimesed, kes vajavad küllaltki palju vaikset ruumi. Kui meie vajadused kaaslasega on erinevad, siis on tõenäosus, et üks ei märkagi, et ta teise kogu ruumi täis räägib, nii et teisel pole enam ühtegi vajalikku hingetõmbehetke, mil iseenda mõtetega rahulikult olla.

Kas minu jutt on õigel ajas ja õiges kohas?

Vahest tahame lihtsalt päeva jooksul kuuldut ja nähtut kaaslasele edasi jagada. Võibolla elame kaasa tuttavale või sõbrale, kelle elus midagi pöördelist toimumas. Kuid kellegi kolmanda inimese eluolu ja mured võivad olla sinu kaaslase jaoks pika päeva lõpus see viimane piisk karikasse. Samas kui mõne sinu enda positiivse kogemuse või elamuse jagamine aitab tal sinuga koos rõõmustada ja annab ka tema päeva helgust juurde. See ei tähenda, et sa ei võiks kaaslasega jagada oma muret või raskust, aga lihtsalt taju, mis on praeguses hetkes päriselt oluline ja kuidas see võiks sinu kaaslasele mõjuda. Kas ta on praegu endaga sellises kohas, kus kolmanda inimese murele kaasa elamine üldse on talle jõukohane? 

Kui tihti ütlen asju, mida kaaslane tõesti võiks kuulda tahta?

Kui tahame, et teine oleks valmis meid kuulama, et tema kõrvad oleks meie jutule alati avatud, siis tasub vaadata üle ka see, et palju me oma kaaslast igapäevaselt sõnadega hellitame. Kas me tunnustame teda, täname? Kas me avame talle läbi sõnade oma südant päriselt, väljendame seda, mida temas hindame? Kui meie ainuke või peamine suhtlus on suunatud kaaslase vigade või puudujääkide välja toomisele, siis võibki meie kaaslasel tekkida tunne, et ta peab ennast meie jutust ‘välja lülitama’. Kui me pidevalt õpetame, kuidas tuleks asju teha, kuid väga harva tunnustame seda, mis on hästi, siis loome paratamatult kaaslases pigem suletud ja kaitses hoiaku. 

Kui tihti on minu sõnade taga tõeliselt ehe ja aus jagamine?

Mõistuse tasandilt tulnud sõnad puudutavad eeskätt mõistust, emotsioonide tasand aktiveerib kaaslase emotsioone või siis paneb ta kaitsesse, südamest tulnud sõnad aga puudutavad suure tõenäosusega ka kaaslase südant. Kui tahame, et teine meid päriselt kuulaks, kui meil on midagi olulist jagada, siis tasub võtta see risk ja rääkida avatud südamega. Avatud süda ei süüdista, vaid jagab ausalt seda, mida tunneb. 

“Kuulamine on suur kunst. “

Olla piisavalt kohal, et tõeliselt kuulata, see tähendab sisemise vaikuse praktiseerimist. Me kõik ju tajume, kui meid kuulates annab teine meile tegelikult juba oma peas hinnanguid, valmistab ette vastulauset või päästeoperatsiooni. Tajume ka seda, kui teine kuulab meid vaikuses, kohalolus ja vastuvõtlikkuses. Ja see on ilusaim kingitus, mida saab teisele anda. 

The post Miks ta mind ei kuula? appeared first on Tiina Urm.

Elu teadlikus suhtes on tervendav ja vabastav. Kogu energia, mis kulus varem tõelise mina peitmisele, saab nüüd raken­dada oma unistuste teos­tamiseks ning enda ja partneri hoidmiseks ja toetamiseks. See loob sügava ühise kodutunde, mida vajame, et olla suhtes ja elus õnnelik.

“See loob sügava ühise kodutunde, mida vajame, et olla suhtes ja elus õnnelik.”

Paljude jaoks meist on see turvaline kodutunne miski, mida me pole kogenud isegi lapsepõlves, kuid mida siiski terve elu lähisuhetelt ootame ja loodame. Sügav sisemine igatsus kaaslase järele on igatsus tunde järele, et oleme täielikult omaks võetud, hoitud ja nähtud. Iseendana. Mille kaudu saame siis hakata seda tunnet oma suhtesse looma?

“Ausus, austus ja armastus“

Teadliku suhte põhiväärtused on ausus, austus ja armastus. Nende najal luuakse n-ö püha ruum kahe inimese vahel. Selline, kus mõlemad saavad olla päriselt alasti, koos kõigi oma unistuste, veidruste, hirmude ja igatsustega, sest on aidanud teineteisel oma tõelises olemuses vaikselt avaneda.

Kui me räägime aususest, siis see algab eeskätt aususest iseenda vastu – milline ma tegelikult olen, mida ma tunnen ja vajan. Alles seejärel saab olla aus ka oma partneriga. Ja loomulikult on meil kõigil illusioone enda osas – meile meeldib mõelda endast teatud viisil, ning teatud osad oleme lükanud nö vaiba alla peitu. Suhtes näeb ja sageli peegeldab meie partner neid mittesoovitud osasid meile tagasi. Ja siin peitubki suur väärtus ja arenemise potentsiaal – hakata neid osasid vaikselt aktsepteerima, vastu võtma, vajadusel muutma ja tervendama.

Samas see on vastastikune protsess ja nõuab teadlikkust mõlemalt – kui näen teises midagi, mis mulle üldse ei meeldi, siis tuleb küsida esmajoones endalt – kuidas minul endal selle omadusega lood on? Kas ma näen partneris midagi, mida ma ei taha endale iseenda kohta tunnistada?

Kui räägime austusest, siis alustame eneseaustusest. Inimene kes ennast ei austa, ei suuda tõeliselt austada ka teist. Kui ma austan oma partnerit, siis ma ei halvusta teda, ma ei pisenda teda ei oma mõtete, sõnade ega tegudega. Ma luban tal olla see, kes ta on, teha asju viisil, mis on tema jaoks õiged, isegi kui ma seda ei mõista. Ma toetan teda, kui ta seda vajab ja küsib, aga ma ei ‘päästa’ teda igal sammul, vaid lasen tal leida lahendusi iseenda seest ja leida seeläbi iseenda tugevus ning võimed.

Mida see ütleb minu enda kohta, kui ma olen koos inimesega, keda ma austada ei suuda? Milliseid aspekte oma partneri puhul ma austada ei suuda? Kas need aspektid on ka minus endas olemas?

Teadlikus suhtes hoidutakse võimumängudest. Või kui need tekivad, siis saadakse neile kiirelt jälile ja need lükatakse otsustavalt kõrvale. Konflikte ei väldita ega kardeta, neid tervitatakse kui uksi, mis viivad sügavamale nii iseenda kui ka teineteise mõistmisel.

Kui me räägime armastusest, siis taaskord – enesest hoolimine on kõige alus. Meie kultuuriruumis on enesearmastus praktiliselt sõimusõna. Ometigi on iseenda väärtustamine ja armastamine vajalik eeltingimus, et armastus saaks voolata vabalt läbi meie, ka teistele. Et suudaksime ja oskaksime armastust vastu võtta, ning et meil oleks, mida teistele jagada. Kui oled pidevas andmisrežiimis, siis tihtilugu tundub, et ma armastan nii palju, miks mu suhted ei toimi, miks ma ei saa vastu, seda mida vajan? Ei saa seetõttu, et tasakaal on paigast ära. Julgus ja otsus hakata lõpuks iseennast tõeliselt armastama, on paljude isiklike läbimurrete ja tervenemiste tuumaks.

Oled eelnevat lugedes vast juba mõistnud, et teadlik suhe algab eeskätt eneseteadlikkusest. Kõik osapooled vastutavad selle eest, et nende enda sisemaailm oleks võimalikult klaar ja tasakaalus. Mida paremas kohas iseendaga on suhtes olija, seda tervemast ja hoolivamast kohast astub ta igal hetkel ühisesse ruumi, suhtesse.

Kuid just see muudab teadliku suhte niivõrd väärtuslikuks – ta ei eelda, et oleme juba oma teekonna läbi käinud ja valgustunud seisundisse jõudnud, vaid vastupidi, kui alusväärtused ja soov on mõlemalt poolt paigas, loob teadlik suhe ruumi, kus see sisemine teekond saab alata. Just lähisuhtes kohtume oma suurimate varjude ja suurima valgusega. Mida intiimsem on inimeste vaheline ruum, seda raskem on põgeneda nende teemade eest enda sees, millele muidu hea meelega otsa vaadata ei tahaks.

Me saame oma sügavaimad südamehaavad inimsuhetes ja me ka terveneme nendest läbi inimsuhete – see on kaunis ja paratamatu tõde. Teadlikus suhtes saame kogeda üha uuesti ja uuesti, kuidas töötades iseendaga, muutub kohe paremaks ka meie suhteruum. Sellisel moel muutub suhe pühaks kohaks, mis paneb mõlema partneri silmitsi eeskätt iseendaga ning loob paiga kus sügavamaid muutused, kasv ja tervenemine saavad toimuda.

Partneri armastuse toel saab parandada hinge­haavu, mis on kaasa võetud lapsepõlvest või eelmistest suhetest, muutudes terviklikumaks, tervemaks ja üha enam iseendaks. Uskumused iseenda, inimsuhete ja maailma kohta saavad nähtavaks ning armastavas teadlikkuses on võimalik neid üle kirjutada. Seeläbi saab teadlik suhe anda sulle tiivad, et elada julgemalt, hoitumalt, vabamalt ja vägevamalt igas eluvaldkonnas.

The post Teadlik paarisuhe – mida see tähendab? appeared first on Tiina Urm.