Tahtsin sulle kirjutada sellest, kuidas sinu minapilt saab hoida sind väikesena või hoopis anda tiivad. Ja et igaühel meist on sügavale keldrisse ära peidetud mõni suurepärane võtmeomadus, mis on nagu tolmukorra alla mattunud moosipurk, täis puhast kulda (või parimat murakamoosi). Ja kui me vaid mäletaks, et see meid seal ootab, seaksime me kohe sammud sinnapoole.
See viis, kuidas me oma supervõimeid maha matame ja siis ära unustame, on selline kurikaval mehhanism, mis algab nii varakult, et meie ajud ei suudagi veel seda protsessi selgelt aduda. Väikeste lastena on meie lähimad täiskasvanud, meie ema-isa, meile justkui jumalad. Me saame oma väärtusetunde, oma olemasolu lähtekoodi nende poolt antud reageeringutest ja peegeldustest.
Meid kiidetakse, meiega käitutakse armastavalt ja soojalt – saame kinnituse, et oleme väärtuslikud ja vastu võetud. Meiega pahandatakse, meid ignoreeritakse, karistatakse – saame signaali, et oleme väheväärtuslikud, ‘valed’. Sest väikeste lastena on meie arusaam ja tõlgendusviis maailmast äärmiselt lihtsustatud ning seda juhivad kaks printsiipi või järeldusviga – enesekesksus ja fundamentaalsus.
Enesekesksus on seotud sellega, et meie võime ennast kellegi teise olukorda panna ei ole veel välja arenenud ja seetõttu tõlgendame olukordi ja reaktsioone iseendast lähtuvalt – kui ema-isa reageerivad, suhtlevad teatud viisil, siis on see järelikult tagasiside ‘mulle’ ja ‘minu kohta’. Kui ema on kuri, siis järelikult olen ‘mina’ midagi valesti teinud. Kui isa ei tule minuga mängima, siis järelikult ei ole ‘mina’ talle tähtis või siis ei ole ‘mina’ lihtsalt oluline. Punkt.
Fundamentaalsuse viga seisneb selles, et kui keegi annab meile väikelapseeas oma reaktsiooni (või selle puudumisega) tagasisidet, siis tõlgendame seda mitte kui situatsioonist lähtuvat, ajutist olukorda, vaid võtame seda kui põhjapanevat tagasisidet oma olemuse kohta. Mitte meie tegu ei olnud halb, vaid ‘meie’ oleme halvad. Mitte mõni konkreetne asi ei tulnud mul praegu hästi välja, vaid ma olengi ebaõnnestuja ja ‘mul ei tulegi asjad välja’.
Kui mingid sarnased situatsioonid kestavad pikaajaliselt või korduvad, siis kinnistuvad nendest olukordadest saadud sisemised seletused ja suunised meie mina-pilti ja sisemisse uskumuste süsteemi. Kuna need arusaamad iseendast ja maailmast vormuvad nii varases eas, siis puudub meil enamasti selge mälestus nende olukordade või otsuste kohta. Küll aga elame me päevast päeva nende tagajärgedega.
Näiteks mingil seletamatul põhjusel tunneme pidevalt suurt hirmu eksida ja püüame olla kõiges täiuslikud. Või siis jätame ennast kõikides suhtlustes pigem tahaplaanile, oleme üksildased ja ei otsi teistega kontakti. Meile tundub, et ‘me lihtsalt oleme sellised’, teised meie kõrval võivad meile kinnitada, et jah, see on sinu iseloom või eripära. Samal ajal ärkab kuskil meie sees aeg-ajalt seletamatu soov heita kõik kohustused kõrvale ja elada hoopis teistsugust elu. Või siis näeme armastavaid suhteid enda kõrval ja meie sees tärkab sügav igatsus lähedasemate ja soojemate suhete järele. Tundub, et miskipärast on need meile kättesaamatud.
Kui me ei saa varases lapseeas piisavalt julgustust ja toetavat tunnustust oma annete arendamiseks, loovaks katsetamiseks ja selle käigus ka eksimiseks, siis jäävad nende anded välja arendamata, kuid see loomise igatsus meie sees elab edasi. Võime elada mingi seletamatu rahutusega, imetleda ja koguda teiste inimeste loomingut, aga ei suuda ette kujutada, et ka meie ise võiks olla kunstnikud. See ei kuulu meie mina-pilti. Me ei luba seda endale.
See võib kehtida ka konkreetsete omaduste kohta. Kui meie ema-isa olid vaiksed tagasihoidlikud inimesed, aga meie oleme väljendusrikkad ja sotsiaalsed suhtlejad juba lapsest saati, siis on suur tõenäosus, et meie loomulikku vaba eneseväljendust lapsena püüti tagasi hoida, ‘kasvatada’ ja vaistlikult pigem mõisteti hukka – “Kuss, võta nüüd rahulikumalt!”, “Ära räägi võõraste inimestega!”, “Ära sega onu/tädi, tal on omad asjad!” Saime signaali, et see pole teretulnud, kes me loomulikult oleme, et meie lähedased ja järelikult terve maailm (sest meie ema-isa ongi alguses meie maailm) ei võta meid armastavalt vastu, kui neile avasüli läheneme.
Sama võib kehtida näiteks teistele vs iseendale keskendumise osas – kui mõtled eeskätt teistele ja sead ennast tahaplaanile, siis oled ‘hea inimene’, kui räägid oma vajadustest, kehtestad nendest lähtuvalt piire, siis oled ‘enesekeskne’ ja ‘isekas’ ehk ‘halb’.
Kas hakkad juba tajuma, mida ma selle kõigega tegelikult öelda tahan? Sinu tavapärased reaktsioonid, sinu maailmas olemise viis, teistega suhestumine järgib teatud mustrit. Suure tõenäosusega on seal palju sellist, mille oled omaks võtnud väljastpoolt, arvates, et nii peab olema ja käituma, et sa oleksid vastu võetud ja aktsepteeritud, et olla ‘õige’ ja ‘hea’.
Aga mis peitub selle all? Milline oleksid sa ilma nende kohastumusteta? Kui sul oleks vabadus ja voli olla selline nagu sa tegelikult tahaksid olla? Ilma teiste seatud ootusteta. Millest on nüüd saanud ootused ja reeglid, mida sead endale alateadlikult (või teadlikult) sina ise.
Just selles peitubki varjutöö võimalus ja vägi – hakata märkama, milliseid sissejuurdunud sisemisi ‘seadusi’ sa järgid ning seejärel eristama ja teadlikult valima, milliseid omaksvõetud uskumusi ja käitumisviise tahad säilitada ja kus tuleb teha puhastustööd, et autentsem ja ehedam versioon sinust saaks hakata esile tulema. Me ei ole enam lapsed, meil on palju rohkem vabadust valida ja oma elu oma sügavama äranägemise järgi kujundada. Teha ja valida teistmoodi kui meie vanemad.
Me tahame areneda selles suunas, et meie skaalad oleksid paindlikud, et saaksime lubada endale vastavalt olukorrale kõikide võimalike omaduste ja reageeringute skaalat. Ainult siis saame olla siin maailmas ehedad ja endale truud. Mis on ka parimaks eelduseks sellele, et meie suhted teiste inimestega, meie elu tervikuna oleks tõeliselt meie enda nägu ja meie sisemise olemusega harmoonias. See ongi see tõeline vabadus, mis algab meie enda seest!
