Ma olin pikalt endale rääkinud seda lugu, et selline hobi pole mulle kättesaadav – ma olen liiga vana, ma olen liiga halb ujuja, ma pole piisavalt heas vormis, ma ei näe ilma prillideta kaugele hästi, ookeanis on meresiilid, ma võin kukkuda ja riffide peale ennast korralikult ära kriimustada ja nii edasi. Peale mitmepäevast kõhklemist ma lihtsalt otsustasin, et aitab! Ma ei taha oma elu lõpus mõelda, et: pagan, ma isegi ei proovinud! Nii ma siis otsisin endale instruktori ja kahlasin nendesse lainetesse otsusega, et ma lihtsalt annan endast parima, tulgu mis tuleb. 

Kas sul on tallele pandud mõni huvi või igatsus, mille loodad ühel päeval ära teha? Mõni hobi või kogemus, mille kohta arvad, et see on uskumatult äge ja huvitav, kuid pole sulle millegipärast kättesaadav või sobiv? 

Meie peas võib olla igasuguseid hinnanguid ja põhjendusi, miks üht või teist asja ei sobi teha või miks see pole hea mõte. Kuid nii jätame tihti tegemata asjad, mille tagant paistab elusam ja avaram elu. 

Siin on viis põhjust, miks tasub igas eas oma huvidele ja unistustele võimalus anda:

1. Elu muutub põnevaks. Millegi uue õppimine, eriti kui see tuleb sügavast sisemisest huvist, näitab meile uusi külgi iseendast ning annab juurde uusi vaatenurki. Elades raamistatud ja etteaimatavat elu, jääme ühel hetkel oma rutiinide lõksu ega õpi enam midagi uut. See aga võtab meilt ära võimaluse areneda, avastada jätkuvalt maailma, tunda ennast elusa ja arenevana. Millegi uue õppimine annab võimaluse vaadata maailma uuesti värskete silmadega. 

2. Uus hoiab meie aju noorena. Kõik uuringud kinnitavad, et ka aju on nagu muskel, mis vajab kuni elu lõpuni väljakutseid ja arengut, et püsida terve, vormis ja noor. Õppides uut hoiame oma aju, keha ja meeled plastilisena.

3. Uued tutvused. Mida vanemaks saame, seda kitsamaks kipub muutuma meie suhtlusringkond. Sotsiaalsel suhtlusel on meie tervise ja heaolu hoidmisel aga väga suur roll. Kõik uuringud näitavad, et mida rohkem naudime sooje ja sõbralikke suhteid teistega, seda õnneliku ja tervemana ennast tunneme ning oleme eluga tervikuna rohkem rahul. Kui lähed õppima või hakkad harrastama midagi uut, siis kaasneb sellega pea alati võimalus tutvuda teistega, kellel sama huvi ja kirg ning see on hea alus uute tutvuste ning sõprussuhete loomiseks. 

4. Väljendad oma unikaalset olemust. Igaüks meist on täiesti ainulaadne ja see kehtib ka meie poolt loodu kohta. Kui sul on loov kirg, siis see annab sulle võimaluse luua siia maailma midagi unikaalset, mida keegi teine sellisel kujul luua ei suuda. Loomingu kaudu saad väljendada oma autentset olemust. Kui sa otsustad sellele öelda ei, siis jääb tükike suurest tervikust sündimata.

5. Inspireerid ka teisi enda ümber. Oma julgusega inspireerid ja annad ‘loa’ ka teistele oma autentset olemust ja loomingut maailmale näidata. Meie ühiskonnas on palju piiravaid uskumusi, mis takistavad inimestel oma annete ja võimetega välja tulemist. Iga inimene, kes nendest eelarvamustest ja hirmudest hoolimata seda teeb, aitab muuta ühist ruumi avaramaks, vabamaks ja lubavamaks. 

Kui meie südames olev igatsus ei vaibu ega anna järele, isegi peale paljusid aastakümneid, siis ehk tasub sellele nüüd veel üks võimalus anda?

Minu surfiteekond oli emotsioone ja katsumusi täis, kogesin seal ookeanilainetes kõike – võidurõõmu, kui suutsin ühel hetkel lauale püsti tõusta ja randa välja sõita, hirmu, kui olin silmitsi kuskilt kaugusest ühtäkki välja ilmunud hiiglaslike lainetega, oma piire, kui ühel hetkel enam lihtsalt ei jõudnud läbi lainete kahlata, üllatust, kui lubasin oma kehal teha seda, mida mu mõistus ei tahtnud uskuda, et suudan. Ma olin kohmakas, algaja ja samas oli iga hetk täiesti uus ning võimalusi täis.

Kõige rohkem kogesin nendes lainetes aga seda, kui palju avaram ja võimalusterohkem on tegelikkus. Kui kitsad on meie mõistuse piirid ja kui palju me suudame ennast üllatada, kui nendest lahti laseme. 

Iga kord lainetesse sisenedes tundsin surmahirmu ja otsust alistuda elule, sellele kõigele mis mind seal lainetes ootas. Sest no tõesti, ma olen päris vilets ujuja. Ja seda, kui ettearvamatu on ookean, ma kogesin nende päevade jooksul ka. Aga iga päeva lõpuks, väsinuna kalda poole sumades, tundsin ennast nii elusana, et seda on võimatu sõnadesse panna. Iga mu keharakk oli lihtsalt täis pulbitsevat rõõmu. Iga päev oli eneseületus, avastus ja lõpuks lihtsalt rõõm elus olemisest.

Ja raginal nihkusid avaramaks ka minu enesetaju piirid. Kui ma siin surfilaual püsti suudan seista, siis mida ma veel tegelikult suudan, kui ma selleks vaid võimaluse annan? Mida ma veel endale olen keelanud?

Võibolla sinu salasoov kannab hoopis teistmoodi riske, mis pole sugugi vähem hirmutavamad. Riski olla teiste poolt naeruvääristatud või hukka mõistetud. Riski ebaõnnestuda, riski kaotada oma sõprade ja kaaslase heakskiit. Risk kaotada aega, raha, senise elukorralduse tuttavlikkus ja turvalisus. Risk teha kellelegi haiget. Risk tekitada endas isu hoopis teistsuguse elu järele, kui sa praegu elad. 

Kui sulle tundub, et sa vajad tuge sellel teekonnal või ehk sa isegi ei tea, mis sulle huvi võiks pakkuda, või kust oma sügavamate igatsuste uurimisega alustada, siis loovuse äratamise kursus on just sinu jaoks! Kuue nädala kestel uurime põhjalikult oma sisemaailma ja hakkame ellu tooma uusi, just meile omaseid, maitseid ja värve. Päriselt, igasse päeva. 

The post Ei, sa ei ole selleks liiga vana! appeared first on Tiina Urm.

“Iga laps on kunstnik. Väljakutse on jääda selleks ka täiskasvanuks saades.” Pablo Picasso

Me saabume siia maailma uudishimulike, katsetamis- ja mänghimulistena. Katsume, maitseme, tunnetame maailma, läheme sinna, kuhu meid tõmbab, proovime asju teha täiesti omamoodi. Me oleme vabad ja loovad. Me ei tea, mis on õige või vale, vaid lihtsalt teeme seda mida tahame ja kuidas oskame. See vaba ja mänguline laps on meie kõige autentsem ja elusam olemus. Meie kõige suurem väljakutse on hoida see osa endas elus kuni lõpuni. 

Kuigi ideaalis võiks iga laps saada tunnustust ja toetust oma annete avaldamiseks ning arendamiseks, siis kahjuks seda alati ei juhtu. Vanemad on ehk hõivatud argimuredega ja ei taipa õigel hetkel märgata, tunnustada ja julgustada. Õpetajad on suurte klasside ja rohkete kohustustega üle koormatud ning ehk liiga kriitilised jäikade õppekavade ja hindamiskriteeriumite raamistikus. Ehk ütleb mõni rühma- või klassikaaslane mõtlematult pilkava märkuse, mis toob häbipuna palgele. 

Meie loomevõime allikas, meie sisemine loov ja vaba laps, on väga haavatav ning nii võibki juhtuda, et mõnest väikesest seigast piisab, et laps või noor teeb sisemise otsuse, et see on liiga ohtlik. Või ei pane keegi tema annet lihtsalt tähele ja ta hakkab uskuma, et ta lihtsalt pole piisavalt hea-osav-andekas, et oma loovusel vabalt voolata lasta.

Turvalisem on see osa endast kokku pakkida, peitu panna. Nii “unustame” oma suure rõõmu ja naudingu enda sisemisse tagakambrisse ja pöörame tähelepanu sellele, kuidas olla tubli, tark ja teiste ootustele vastav.  

Mõnel meist aga võtab selle oma asja avastamine lihtsalt aega – hakkame alles poole peal huvi tundma ja inspireeruma nt tangost, kitarrimängust või skulptuurist. Siis aga ütleme endale, et nüüd on juba liiga hilja ja meie osaks jääb justkui vaid teiste loodut nautida. 

Tegelikkus on see, et meie võime luua ja oma unikaalset vaadet läbi loomingu siia maailma tuua, on meiega kuni meie viimase hingetõmbeni. Maailmas on väga palju erilist, mis oleks olemata, kui selle loojad oleksid ennast ‘liiga vanaks’ pidanud. 

Kuulus ameeriklanna, kokakunsti korüfee, Julia Child tahtis noorena saada hoopis kirjanikuks, töötas seejärel aga uurijana sõjaväe salajases luureüksuses ja aitas muude ülesannete kõrval välja arendada haide meremiinidest eemalepeletamise vahendit. Head toitu õppis ta nautima alles kolmekümnendates, oma gurmaanist mehe kõrval Pariisi kolides. 

39-aastaselt lõpetas ta sealse kuulsa Gordon Bleu kokanduskooli ja sealt alates sai tema kireks ameerika naistele prantsuse kööki tutvustada. Julia avaldas oma esimese kokaraamatu 49 aasta vanuselt ja peale Ameerikasse tagasi kolimist, debüteeris ta 50-aastasena televisioonis kokasaatega “Prantsuse kokk”, muutes järgnevate aastate jooksul tervete generatsioonide arusaama toidutegemisest ja -nautimisest.

Kui soovime elada oma elu tõelise eheduse, kire ja naudinguga, siis tahes-tahtmata tuleb meil aeg-ajalt astuda mugavustsoonist välja. Teha samme, mida teised meilt ei oota. Riskida ebaõnnestumisega. Ja sageli tähendab see oma lapsepõlve tagasi minemist, selle kokku pakitud hobi ja salajase rõõmu uuesti märkamist, avamist ja enda ellu lubamist. 

Võime elust rõõmu tunda on seotud väga otseselt sellega, kuidas tunneb ennast meie sees meie kõige ehedam ja olemuslikum osa – meie sisemine laps. Kui tal on vaba voli avastada, katsetada, uurida ja kogeda, siis oleme täidetud rõõmu ja elevusega elu suhtes. Kui aga keelame teda ja surume väga kitsastesse raamidesse – nii nagu ehk lapsepõlves meid ennast suruti, siis ei ole tal selleks ruumi ja voli. 

Mis on see hobi või huvi, mis sind lapsena rõõmsaks tegi? Millal sa viimati tundsid puhast sügavat rõõmu?

Kui tahad turvaliselt uurida ja avastada enda sees peituvaid loovaid impulsse, raputada ennast lahti argirutiinist ja tuua ellu rohkem rõõmu ja ehedust, siis Loovuse äratamise kursus aitab sul teha just seda. Kuue nädala kestel reisid sügavale enda siseilma, et avastada seal peituvad rõõmu, loovuse ja eheduse allikad, tehes vajalikke samme, et need saaks taas sinus vabalt voolama hakata.

The post Meie peidetud rõõmud ja anded appeared first on Tiina Urm.