See lause kõlab tihti omavahelistes kodustes tülides. Ja kuigi tahaks näidata näpuga kohe kaaslasele, et leida meelehärmi põhjus, siis tasub alati alustada sealt, kus on rohkem võimalust midagi kohe muutma hakata – iseendast. 

Kui kaaslane mind ei kuula, siis mida saan mina ise ära teha, et suurendada tõenäosust, et ta mind järgmistel kordadel rohkem kuulaks? Või ehk on miskit mida ma teen või tegemata jätan, et kaaslase kõrvad sedavõrd ‘lukku’ on läinud – siinkohal pakun välja mõned küsimused, mida endalt küsida, et teha üks kiire diagnoos leidmaks võimalusi nende lukus kõrvade avamiseks.

Kui palju on minu jutus sisu? 

Teinekord tasub oma juttu natuke kõrvalt kriitilise kõrvaga kuulata – kas see mis ma jagan ja räägin, on tegelikult oluline, aus, sisukas. Kas ma olen oma jagamistega vahest nagu facebooki sein, mis valimatult kõike edastab ja kunagi otsa ei saa ning kus ka sisukamad palad kiirelt lakkamatu müra sisse ära kaovad. 

Kas rohkem on alati parem? 

Inimesed on paraku oma ruumivajaduselt erinevad. On inimesed, kes naudivad aktiivset suhtlust 24/7 ja on inimesed, kes vajavad küllaltki palju vaikset ruumi. Kui meie vajadused kaaslasega on erinevad, siis on tõenäosus, et üks ei märkagi, et ta teise kogu ruumi täis räägib, nii et teisel pole enam ühtegi vajalikku hingetõmbehetke, mil iseenda mõtetega rahulikult olla.

Kas minu jutt on õigel ajas ja õiges kohas?

Vahest tahame lihtsalt päeva jooksul kuuldut ja nähtut kaaslasele edasi jagada. Võibolla elame kaasa tuttavale või sõbrale, kelle elus midagi pöördelist toimumas. Kuid kellegi kolmanda inimese eluolu ja mured võivad olla sinu kaaslase jaoks pika päeva lõpus see viimane piisk karikasse. Samas kui mõne sinu enda positiivse kogemuse või elamuse jagamine aitab tal sinuga koos rõõmustada ja annab ka tema päeva helgust juurde. See ei tähenda, et sa ei võiks kaaslasega jagada oma muret või raskust, aga lihtsalt taju, mis on praeguses hetkes päriselt oluline ja kuidas see võiks sinu kaaslasele mõjuda. Kas ta on praegu endaga sellises kohas, kus kolmanda inimese murele kaasa elamine üldse on talle jõukohane? 

Kui tihti ütlen asju, mida kaaslane tõesti võiks kuulda tahta?

Kui tahame, et teine oleks valmis meid kuulama, et tema kõrvad oleks meie jutule alati avatud, siis tasub vaadata üle ka see, et palju me oma kaaslast igapäevaselt sõnadega hellitame. Kas me tunnustame teda, täname? Kas me avame talle läbi sõnade oma südant päriselt, väljendame seda, mida temas hindame? Kui meie ainuke või peamine suhtlus on suunatud kaaslase vigade või puudujääkide välja toomisele, siis võibki meie kaaslasel tekkida tunne, et ta peab ennast meie jutust ‘välja lülitama’. Kui me pidevalt õpetame, kuidas tuleks asju teha, kuid väga harva tunnustame seda, mis on hästi, siis loome paratamatult kaaslases pigem suletud ja kaitses hoiaku. 

Kui tihti on minu sõnade taga tõeliselt ehe ja aus jagamine?

Mõistuse tasandilt tulnud sõnad puudutavad eeskätt mõistust, emotsioonide tasand aktiveerib kaaslase emotsioone või siis paneb ta kaitsesse, südamest tulnud sõnad aga puudutavad suure tõenäosusega ka kaaslase südant. Kui tahame, et teine meid päriselt kuulaks, kui meil on midagi olulist jagada, siis tasub võtta see risk ja rääkida avatud südamega. Avatud süda ei süüdista, vaid jagab ausalt seda, mida tunneb. 

“Kuulamine on suur kunst. “

Olla piisavalt kohal, et tõeliselt kuulata, see tähendab sisemise vaikuse praktiseerimist. Me kõik ju tajume, kui meid kuulates annab teine meile tegelikult juba oma peas hinnanguid, valmistab ette vastulauset või päästeoperatsiooni. Tajume ka seda, kui teine kuulab meid vaikuses, kohalolus ja vastuvõtlikkuses. Ja see on ilusaim kingitus, mida saab teisele anda. 

The post Miks ta mind ei kuula? appeared first on Tiina Urm.

Elu teadlikus suhtes on tervendav ja vabastav. Kogu energia, mis kulus varem tõelise mina peitmisele, saab nüüd raken­dada oma unistuste teos­tamiseks ning enda ja partneri hoidmiseks ja toetamiseks. See loob sügava ühise kodutunde, mida vajame, et olla suhtes ja elus õnnelik.

“See loob sügava ühise kodutunde, mida vajame, et olla suhtes ja elus õnnelik.”

Paljude jaoks meist on see turvaline kodutunne miski, mida me pole kogenud isegi lapsepõlves, kuid mida siiski terve elu lähisuhetelt ootame ja loodame. Sügav sisemine igatsus kaaslase järele on igatsus tunde järele, et oleme täielikult omaks võetud, hoitud ja nähtud. Iseendana. Mille kaudu saame siis hakata seda tunnet oma suhtesse looma?

“Ausus, austus ja armastus“

Teadliku suhte põhiväärtused on ausus, austus ja armastus. Nende najal luuakse n-ö püha ruum kahe inimese vahel. Selline, kus mõlemad saavad olla päriselt alasti, koos kõigi oma unistuste, veidruste, hirmude ja igatsustega, sest on aidanud teineteisel oma tõelises olemuses vaikselt avaneda.

Kui me räägime aususest, siis see algab eeskätt aususest iseenda vastu – milline ma tegelikult olen, mida ma tunnen ja vajan. Alles seejärel saab olla aus ka oma partneriga. Ja loomulikult on meil kõigil illusioone enda osas – meile meeldib mõelda endast teatud viisil, ning teatud osad oleme lükanud nö vaiba alla peitu. Suhtes näeb ja sageli peegeldab meie partner neid mittesoovitud osasid meile tagasi. Ja siin peitubki suur väärtus ja arenemise potentsiaal – hakata neid osasid vaikselt aktsepteerima, vastu võtma, vajadusel muutma ja tervendama.

Samas see on vastastikune protsess ja nõuab teadlikkust mõlemalt – kui näen teises midagi, mis mulle üldse ei meeldi, siis tuleb küsida esmajoones endalt – kuidas minul endal selle omadusega lood on? Kas ma näen partneris midagi, mida ma ei taha endale iseenda kohta tunnistada?

Kui räägime austusest, siis alustame eneseaustusest. Inimene kes ennast ei austa, ei suuda tõeliselt austada ka teist. Kui ma austan oma partnerit, siis ma ei halvusta teda, ma ei pisenda teda ei oma mõtete, sõnade ega tegudega. Ma luban tal olla see, kes ta on, teha asju viisil, mis on tema jaoks õiged, isegi kui ma seda ei mõista. Ma toetan teda, kui ta seda vajab ja küsib, aga ma ei ‘päästa’ teda igal sammul, vaid lasen tal leida lahendusi iseenda seest ja leida seeläbi iseenda tugevus ning võimed.

Mida see ütleb minu enda kohta, kui ma olen koos inimesega, keda ma austada ei suuda? Milliseid aspekte oma partneri puhul ma austada ei suuda? Kas need aspektid on ka minus endas olemas?

Teadlikus suhtes hoidutakse võimumängudest. Või kui need tekivad, siis saadakse neile kiirelt jälile ja need lükatakse otsustavalt kõrvale. Konflikte ei väldita ega kardeta, neid tervitatakse kui uksi, mis viivad sügavamale nii iseenda kui ka teineteise mõistmisel.

Kui me räägime armastusest, siis taaskord – enesest hoolimine on kõige alus. Meie kultuuriruumis on enesearmastus praktiliselt sõimusõna. Ometigi on iseenda väärtustamine ja armastamine vajalik eeltingimus, et armastus saaks voolata vabalt läbi meie, ka teistele. Et suudaksime ja oskaksime armastust vastu võtta, ning et meil oleks, mida teistele jagada. Kui oled pidevas andmisrežiimis, siis tihtilugu tundub, et ma armastan nii palju, miks mu suhted ei toimi, miks ma ei saa vastu, seda mida vajan? Ei saa seetõttu, et tasakaal on paigast ära. Julgus ja otsus hakata lõpuks iseennast tõeliselt armastama, on paljude isiklike läbimurrete ja tervenemiste tuumaks.

Oled eelnevat lugedes vast juba mõistnud, et teadlik suhe algab eeskätt eneseteadlikkusest. Kõik osapooled vastutavad selle eest, et nende enda sisemaailm oleks võimalikult klaar ja tasakaalus. Mida paremas kohas iseendaga on suhtes olija, seda tervemast ja hoolivamast kohast astub ta igal hetkel ühisesse ruumi, suhtesse.

Kuid just see muudab teadliku suhte niivõrd väärtuslikuks – ta ei eelda, et oleme juba oma teekonna läbi käinud ja valgustunud seisundisse jõudnud, vaid vastupidi, kui alusväärtused ja soov on mõlemalt poolt paigas, loob teadlik suhe ruumi, kus see sisemine teekond saab alata. Just lähisuhtes kohtume oma suurimate varjude ja suurima valgusega. Mida intiimsem on inimeste vaheline ruum, seda raskem on põgeneda nende teemade eest enda sees, millele muidu hea meelega otsa vaadata ei tahaks.

Me saame oma sügavaimad südamehaavad inimsuhetes ja me ka terveneme nendest läbi inimsuhete – see on kaunis ja paratamatu tõde. Teadlikus suhtes saame kogeda üha uuesti ja uuesti, kuidas töötades iseendaga, muutub kohe paremaks ka meie suhteruum. Sellisel moel muutub suhe pühaks kohaks, mis paneb mõlema partneri silmitsi eeskätt iseendaga ning loob paiga kus sügavamaid muutused, kasv ja tervenemine saavad toimuda.

Partneri armastuse toel saab parandada hinge­haavu, mis on kaasa võetud lapsepõlvest või eelmistest suhetest, muutudes terviklikumaks, tervemaks ja üha enam iseendaks. Uskumused iseenda, inimsuhete ja maailma kohta saavad nähtavaks ning armastavas teadlikkuses on võimalik neid üle kirjutada. Seeläbi saab teadlik suhe anda sulle tiivad, et elada julgemalt, hoitumalt, vabamalt ja vägevamalt igas eluvaldkonnas.

The post Teadlik paarisuhe – mida see tähendab? appeared first on Tiina Urm.