Kas oled kunagi ärganud unenäost, mis jäi sind kummitama nagu mõistatus ega tahtnudki hommikuse valgusega hajuda? Väga paljud meist lükkavad unenäod kõrvale kui mõttetuse – justkui meele juhuslikud jäägid. Aga mis siis, kui iga unenägu on uks? Mis siis, kui uni on hetk, mil sinu alateadvus ulatab sulle võtmed, et avada sulle sinu järgmine samm ja suund, tuua esile need osad iseendast, mida oled liiga kaua maha surunud?

Carl Gustav Jung uskus, et unenäod ei ole lihtsalt juhuslikud lood, vaid sõnumid psüühika sügavustest – need aspektid, mida meie ego ei taha teadvusesse lubada, kuid mis on ometi ülimalt olulised. Unenägude keel ei ole loogiline ja lineaarne, see on arhailine kujundlik keel täis sümboleid, arhetüüpe ja visuaale.

Kui me magame, lõdveneb tavateadvuse kontroll. Esile astub laiem ja sügavamteadvus, mis taotleb terviklikkust ja tasakaalu – just seetõttu kohtume unenäomaastikel nende osadega endast, mida oleme eitanud, hüljanud või täielikult ‘vaiba alla’ surunud. Unenägudes saab ette astuda meie Vari. Ta võib ilmneda rahutust tekitavate tegelastena, loomadena, tundmatute või isegi tuttavate inimestena, kes käituvad kummaliselt. Nad toovad meile sõnumeid: me oleme rohkem kui see, mida maailmale näitame. Meie viha, iha, metsikus ja sügav igatsus sisaldavad kulda, kui vaid julgeme neile otsa vaadata.

Unenägude tõlgendamine ei tähenda sümbolite sõnaraamatute kasutamist – see on suhe. Sinu alateadvus räägib keeles, mis on unikaalselt sinu. Ühele inimesele võib madu tähendada hirmu, teisele muutust. Maja, mida unes näed, võib olla sinu enda hinge arhitektuur – lukustatud ustega toad, mis igatsevad avamist.

Kui hakkame oma unenägusid kuulama, hakkame tagasi võtma neid osasid iseendast, mida arvasime olevat kaotanud. Unenägu võib viia meid ande või kire juurde, mille matsime maha, selleks, et teistele meeldida, et olla vastu võetud ja mõistetud. Unenäod sisaldavad tihti meie kõige kaunemaid peidetud aardeid – unenägu võib näidata meile meie õrnust, meie julgust, mille olime unustanud. See võib paljastada loomingulisuse või ammuse leina, mis vajab hoidmist. Unenäod võivad meile avada pildi tuleviku-minast, kes kutsub meid kasvama suuremaks, julgemaks ja avaramaks, kui seni oleme endale lubanud või võimalikuks pidanud. Astuma üle oma senise elu piiride ja piirangute.

Töö unenägudega on sisemise avardumise teekond. See kutsub meid kohtuma Varjuga, oma sügavama olemusega, kes saab meile olla teejuhiks ja õpetajaks. See on valmisolek vaadata oma alateadvuse peeglisse ja näha seal kõike, ning öelda: Jah, ma näen sind. Ma ei pööra pilku ära.

Proovi täna õhtul enne uinumist seda: pane oma voodi kõrvale märkmik. Kui ärkad, kirjuta üles ükskõik mida – kujund, sõna, tunne. Lase sellel sinuga päeva jooksul rääkida. Küsi, mida see sulle öelda tahab. Ole uudishimulik. Ole õrn. Ole piisavalt julge, et kuulata.

Sinu unenäod ei ole juhuslik müra – nad on kõige vanem keel, mida sa tunned. Ja nad ootavad alati, et sa mäletaksid.

The post Kui unenäod räägivad Sinuga appeared first on Tiina Urm.

“Iga laps on kunstnik. Väljakutse on jääda selleks ka täiskasvanuks saades.” Pablo Picasso

Me saabume siia maailma uudishimulike, katsetamis- ja mänghimulistena. Katsume, maitseme, tunnetame maailma, läheme sinna, kuhu meid tõmbab, proovime asju teha täiesti omamoodi. Me oleme vabad ja loovad. Me ei tea, mis on õige või vale, vaid lihtsalt teeme seda mida tahame ja kuidas oskame. See vaba ja mänguline laps on meie kõige autentsem ja elusam olemus. Meie kõige suurem väljakutse on hoida see osa endas elus kuni lõpuni. 

Kuigi ideaalis võiks iga laps saada tunnustust ja toetust oma annete avaldamiseks ning arendamiseks, siis kahjuks seda alati ei juhtu. Vanemad on ehk hõivatud argimuredega ja ei taipa õigel hetkel märgata, tunnustada ja julgustada. Õpetajad on suurte klasside ja rohkete kohustustega üle koormatud ning ehk liiga kriitilised jäikade õppekavade ja hindamiskriteeriumite raamistikus. Ehk ütleb mõni rühma- või klassikaaslane mõtlematult pilkava märkuse, mis toob häbipuna palgele. 

Meie loomevõime allikas, meie sisemine loov ja vaba laps, on väga haavatav ning nii võibki juhtuda, et mõnest väikesest seigast piisab, et laps või noor teeb sisemise otsuse, et see on liiga ohtlik. Või ei pane keegi tema annet lihtsalt tähele ja ta hakkab uskuma, et ta lihtsalt pole piisavalt hea-osav-andekas, et oma loovusel vabalt voolata lasta.

Turvalisem on see osa endast kokku pakkida, peitu panna. Nii “unustame” oma suure rõõmu ja naudingu enda sisemisse tagakambrisse ja pöörame tähelepanu sellele, kuidas olla tubli, tark ja teiste ootustele vastav.  

Mõnel meist aga võtab selle oma asja avastamine lihtsalt aega – hakkame alles poole peal huvi tundma ja inspireeruma nt tangost, kitarrimängust või skulptuurist. Siis aga ütleme endale, et nüüd on juba liiga hilja ja meie osaks jääb justkui vaid teiste loodut nautida. 

Tegelikkus on see, et meie võime luua ja oma unikaalset vaadet läbi loomingu siia maailma tuua, on meiega kuni meie viimase hingetõmbeni. Maailmas on väga palju erilist, mis oleks olemata, kui selle loojad oleksid ennast ‘liiga vanaks’ pidanud. 

Kuulus ameeriklanna, kokakunsti korüfee, Julia Child tahtis noorena saada hoopis kirjanikuks, töötas seejärel aga uurijana sõjaväe salajases luureüksuses ja aitas muude ülesannete kõrval välja arendada haide meremiinidest eemalepeletamise vahendit. Head toitu õppis ta nautima alles kolmekümnendates, oma gurmaanist mehe kõrval Pariisi kolides. 

39-aastaselt lõpetas ta sealse kuulsa Gordon Bleu kokanduskooli ja sealt alates sai tema kireks ameerika naistele prantsuse kööki tutvustada. Julia avaldas oma esimese kokaraamatu 49 aasta vanuselt ja peale Ameerikasse tagasi kolimist, debüteeris ta 50-aastasena televisioonis kokasaatega “Prantsuse kokk”, muutes järgnevate aastate jooksul tervete generatsioonide arusaama toidutegemisest ja -nautimisest.

Kui soovime elada oma elu tõelise eheduse, kire ja naudinguga, siis tahes-tahtmata tuleb meil aeg-ajalt astuda mugavustsoonist välja. Teha samme, mida teised meilt ei oota. Riskida ebaõnnestumisega. Ja sageli tähendab see oma lapsepõlve tagasi minemist, selle kokku pakitud hobi ja salajase rõõmu uuesti märkamist, avamist ja enda ellu lubamist. 

Võime elust rõõmu tunda on seotud väga otseselt sellega, kuidas tunneb ennast meie sees meie kõige ehedam ja olemuslikum osa – meie sisemine laps. Kui tal on vaba voli avastada, katsetada, uurida ja kogeda, siis oleme täidetud rõõmu ja elevusega elu suhtes. Kui aga keelame teda ja surume väga kitsastesse raamidesse – nii nagu ehk lapsepõlves meid ennast suruti, siis ei ole tal selleks ruumi ja voli. 

Mis on see hobi või huvi, mis sind lapsena rõõmsaks tegi? Millal sa viimati tundsid puhast sügavat rõõmu?

Kui tahad turvaliselt uurida ja avastada enda sees peituvaid loovaid impulsse, raputada ennast lahti argirutiinist ja tuua ellu rohkem rõõmu ja ehedust, siis Loovuse äratamise kursus aitab sul teha just seda. Kuue nädala kestel reisid sügavale enda siseilma, et avastada seal peituvad rõõmu, loovuse ja eheduse allikad, tehes vajalikke samme, et need saaks taas sinus vabalt voolama hakata.

The post Meie peidetud rõõmud ja anded appeared first on Tiina Urm.