See kogemus on palju tavalisem, kui arvame. Väga paljud meist kogevad ühel või teisel eluperioodil vaikset ängi – väliselt on kõik korras, oleme edukad ja tegutseme, aga sisemiselt on tunne, nagu oleksime lõhestunud ja tegutseksime udus, suutmata selgelt näha ja sellest sisemisest tupikust otsustavalt edasi liikuda. Sageli proovime siis jõuga selgust luua: analüüsida lõputult iga detaili, kaaluda plusse ja miinuseid, küsida nõu sõpradelt. Kuid selgus ei saabu.

See ei ole isiklik läbikukkumine. Sageli on põhjus hoopis selles, et kaks tugevat jõudu tõmbavad sind eri suundades: sinu ego ja sinu hing.

Ego ja hing: kaks erinevat eesmärki

Sinu hing ei tunne hirmu. See on sinu sügavaim olemus, ühendus elu endaga, ja see kutsub sind tundmatusse, kogemustesse, mis aitavad sul saada inimeseks, kelleks oled siia ellu tulnud. Hing otsib alati kasvu, laienemist ja autentsust – isegi siis, kui see tähendab, et tuleb lahti lasta struktuuridest, mida oled aastaid hoolega ehitanud.

Sinu ego eesmärk on teistsugune. Ego januneb turvatunde järele, mis tuleb etteaimatavusest. See tahab, et püsiksid tuttavas ja hoiaksid kinni elustiilist ja identiteedist, mille oled üles ehitanud.

Just seepärast tunduvad hinge sosinad ohustavad. Egole tähendavad need riski. Need võivad paluda sul muuta karjääri, jätta maha suhte, rääkida välja oma tõde või lahti lasta sellest iseenda versioonist, millele oled nii kaua toetunud. Mida ka teised sinu ümber hindavad ja toetavad.

Elu esimene pool ja stabiilsuse illusioon

Elu esimeses pooles keskendume oma teadliku ego, identiteedi ja elukorralduse üles ehitamisele. Me leiame oma koha ühiskonnas ja arendame välja selge mina-pildi ja suhte ümbritseva maailmaga. See on vajalik arenguetapp. Meil on vaja tunda, et suudame elus toime tulla ja ennast selles teostada. Kuid selle protsessi käigus surutakse sageli sügavamad, tundlikumad osad meist tihti tahaplaanile, alateadvusse.

Me kohandume rollidega, mida arvame, et peame täitma. Otsime väliseid saavutusi ja tunnustust. Võime isegi sisendada endale, et see ongi kõik, mida elul pakkuda on,

Aga hing ei unusta. Ta ootab.

Hinge kutse

Ühel hetkel hakkab hing meid uuesti kutsuma. Vahel tuleb see kutse õrnalt: rahutus, rahulolematus eluga, nagu see on. Teinekord on see vali ja raputav: kriis, kaotus, läbipõlemine.

Igal juhul on see äratuntav. See on sisemine teadmine, et oled mõeldud enama jaoks, kui praegu elad – et sinu sees ja elus on potentsiaale, mida sa pole veel puudutanud, mille oled sügavale enda sisse ära pakkinud.

Ego aga tõrgub. Ta kardab tundmatut ja sosistab: aga mis siis, kui kaotad kõik? Mis siis, kui kukud läbi? Mis siis, kui kahetsed?

Sisemine torm

See ongi sisemine torm: tõmme turvatunde ja kasvu, tuttava ja tundmatu vahel.

Kui oled selles tormis, võid end tunda halvatuna. Iga valik tundub riskantne. Võid end pidevalt kahtluse alla seada, otsuseid edasi lükata ja oodata kindlust, mis ei saabu.

Tõde on see, et täit kindlust ei tulegi. Aga edasi liikumiseks on tee – ja see algab arusaamast, et see torm ei ole märk sellest, et oled katki. See on märk, et sind kutsutakse elama sügavamalt ja autentsemalt.

Kui tunned end selles tormis ära, tea, et sa pole üksi – ja sa ei milleski ebaõnnestunud. Vastupidi, see, mida koged, on järgmine arenguetapp, võimalus ja kutse astuda täielikumasse ja tõelisemasse versiooni iseendast.

Torm pole siin sind murdmas. Ta on siin sind äratamas.

Mida siis teha?

Üks võimsamaid viise selgust ja rahu leida on õppida uuesti kuulama oma alateadvuse keelt – seda keelt, mida hing kasutab, et sind läbi elu juhatada. Kui oleme seni ennast lasknud juhtida egol, meie mõistusel, mis eeskätt juhatab meid tuttavasse ja turvalisse, siis nüüd tuleb taasluua teadlikum kontakt nende osadega endast, mis ootavad oma aega. Kontakt oma avarama teadvuse ja hingega. Siis saame hakata ennast selgemalt tajuma, mõistma neid impulsse mida meie sügavam olemus meile saadab, ning tuua need teadvusesse.

Kui oled sellises kohas enda sees praegu, siis ära karda otsida tuge ja abi. Kuid ole tähelepanelik, et need viisid, kuidas abi otsid, toetaks sinu enda kontakti oma sügavama tarkusega. Sest mitte keegi teine ei saa sulle asendada iseenda sisemist juhatust. Usalda neid kes tahavad toetada sinu enda sisemise tarkuse esiletulekut, mitte ei kuuluta sulle omalt poolt vankumatut tõde. Ainult sina tead oma teed ja rada.

Selleks, et toetada sinu enda sisemise tarkuse ja intuitsiooni sügavamat taju ja usaldama õppimist, pakun ka Tarot’ seansse. See on iidne sümbolkeel, mis aitab sul ühenduda oma alateadvuse ning sisemise tarkusega ja tuua esile need sõnumid, mida sinu hing juba saadab. Seda saab toetada varjutöö tehnikatega, mis aitavad avastada sinu sisemisi uskumusi ja hoiakuid, mis on sul seni takistanud oma hinge juhatust usaldamast. Oma 90-minutilise Selguse sessiooni, kus saame kombineerida nii Tarot, kui varjutöö tehnikaid, saad broneerida siit: https://tiinaurm.com/toode/selguse-sessioon-individuaalne-konsultatsioon-90-min/

Üks viis, kuidas meie alateadvus ja hingetasand hakkavad sellises olukorras meile endast märku andma, on läbi unenägude. Sageli just läbi korduvate, häirivate, arusaamatute ning väga suure emotsionaalse laenguga unenägude, hakkame aru saama, et midagi on korrast ära. Midagi on sügaval meie sees toimumas ja ärkamas. Kuid me ei mõista, ratsionaalsel tasandil, mida see endas sisaldab ja kuhu see meid tahab kutsuda.

Selgus ei tule alati mõistuse kaudu. Mõnikord tuleb see sügavamalt – läbi sümbolite ja tunnete, läbi kujundite, mida me ei saa ratsionaalselt selgitada, aga mis puudutavad meid sügavalt. Just nii töötab ka sinu unenägu. See on sinu hinge keel.

Sellepärast olen loomas väikest tasuta juhendmaterjali, mis aitab sul alustada teadlikku tööd oma unenägudega.
Saad teada:
Kuidas paremini unenägu meelde jätta ja üles kirjutada
Millest alustada tähenduse mõistmisel
Kuidas märgata korduvaid sümboleid ja sõnumeid
Kuidas kuulata seda, mida sinu sügavam olemus sulle öelda tahab

Kui soovid olla esimene, kes sellest teada saab, jäta oma meiliaadress siia ja hoian sind kursis: https://masterful-surf-81275.myflodesk.com/p85jt8578g

The post Sisemine torm – kui ego ja hing tõmbavad eri suundades appeared first on Tiina Urm.

Kas oled kunagi ärganud unenäost, mis jäi sind kummitama nagu mõistatus ega tahtnudki hommikuse valgusega hajuda? Väga paljud meist lükkavad unenäod kõrvale kui mõttetuse – justkui meele juhuslikud jäägid. Aga mis siis, kui iga unenägu on uks? Mis siis, kui uni on hetk, mil sinu alateadvus ulatab sulle võtmed, et avada sulle sinu järgmine samm ja suund, tuua esile need osad iseendast, mida oled liiga kaua maha surunud?

Carl Gustav Jung uskus, et unenäod ei ole lihtsalt juhuslikud lood, vaid sõnumid psüühika sügavustest – need aspektid, mida meie ego ei taha teadvusesse lubada, kuid mis on ometi ülimalt olulised. Unenägude keel ei ole loogiline ja lineaarne, see on arhailine kujundlik keel täis sümboleid, arhetüüpe ja visuaale.

Kui me magame, lõdveneb tavateadvuse kontroll. Esile astub laiem ja sügavamteadvus, mis taotleb terviklikkust ja tasakaalu – just seetõttu kohtume unenäomaastikel nende osadega endast, mida oleme eitanud, hüljanud või täielikult ‘vaiba alla’ surunud. Unenägudes saab ette astuda meie Vari. Ta võib ilmneda rahutust tekitavate tegelastena, loomadena, tundmatute või isegi tuttavate inimestena, kes käituvad kummaliselt. Nad toovad meile sõnumeid: me oleme rohkem kui see, mida maailmale näitame. Meie viha, iha, metsikus ja sügav igatsus sisaldavad kulda, kui vaid julgeme neile otsa vaadata.

Unenägude tõlgendamine ei tähenda sümbolite sõnaraamatute kasutamist – see on suhe. Sinu alateadvus räägib keeles, mis on unikaalselt sinu. Ühele inimesele võib madu tähendada hirmu, teisele muutust. Maja, mida unes näed, võib olla sinu enda hinge arhitektuur – lukustatud ustega toad, mis igatsevad avamist.

Kui hakkame oma unenägusid kuulama, hakkame tagasi võtma neid osasid iseendast, mida arvasime olevat kaotanud. Unenägu võib viia meid ande või kire juurde, mille matsime maha, selleks, et teistele meeldida, et olla vastu võetud ja mõistetud. Unenäod sisaldavad tihti meie kõige kaunemaid peidetud aardeid – unenägu võib näidata meile meie õrnust, meie julgust, mille olime unustanud. See võib paljastada loomingulisuse või ammuse leina, mis vajab hoidmist. Unenäod võivad meile avada pildi tuleviku-minast, kes kutsub meid kasvama suuremaks, julgemaks ja avaramaks, kui seni oleme endale lubanud või võimalikuks pidanud. Astuma üle oma senise elu piiride ja piirangute.

Töö unenägudega on sisemise avardumise teekond. See kutsub meid kohtuma Varjuga, oma sügavama olemusega, kes saab meile olla teejuhiks ja õpetajaks. See on valmisolek vaadata oma alateadvuse peeglisse ja näha seal kõike, ning öelda: Jah, ma näen sind. Ma ei pööra pilku ära.

Proovi täna õhtul enne uinumist seda: pane oma voodi kõrvale märkmik. Kui ärkad, kirjuta üles ükskõik mida – kujund, sõna, tunne. Lase sellel sinuga päeva jooksul rääkida. Küsi, mida see sulle öelda tahab. Ole uudishimulik. Ole õrn. Ole piisavalt julge, et kuulata.

Sinu unenäod ei ole juhuslik müra – nad on kõige vanem keel, mida sa tunned. Ja nad ootavad alati, et sa mäletaksid.

The post Kui unenäod räägivad Sinuga appeared first on Tiina Urm.

See viis, kuidas me oma supervõimeid maha matame ja siis ära unustame, on selline kurikaval mehhanism, mis algab nii varakult, et meie ajud ei suudagi veel seda protsessi selgelt aduda. Väikeste lastena on meie lähimad täiskasvanud, meie ema-isa, meile justkui jumalad. Me saame oma väärtusetunde, oma olemasolu lähtekoodi nende poolt antud reageeringutest ja peegeldustest. 

Meid kiidetakse, meiega käitutakse armastavalt ja soojalt – saame kinnituse, et oleme väärtuslikud ja vastu võetud. Meiega pahandatakse, meid ignoreeritakse, karistatakse – saame signaali, et oleme väheväärtuslikud, ‘valed’. Sest väikeste lastena on meie arusaam ja tõlgendusviis maailmast äärmiselt lihtsustatud ning seda juhivad kaks printsiipi või järeldusviga – enesekesksus ja fundamentaalsus. 

Enesekesksus on seotud sellega, et meie võime ennast kellegi teise olukorda panna ei ole veel välja arenenud ja seetõttu tõlgendame olukordi ja reaktsioone iseendast lähtuvalt – kui ema-isa reageerivad, suhtlevad teatud viisil, siis on see järelikult tagasiside ‘mulle’ ja ‘minu kohta’. Kui ema on kuri, siis järelikult olen ‘mina’ midagi valesti teinud. Kui isa ei tule minuga mängima, siis järelikult ei ole ‘mina’ talle tähtis või siis ei ole ‘mina’ lihtsalt oluline. Punkt. 

Fundamentaalsuse viga seisneb selles, et kui keegi annab meile väikelapseeas oma reaktsiooni (või selle puudumisega) tagasisidet, siis tõlgendame seda mitte kui situatsioonist lähtuvat, ajutist olukorda, vaid võtame seda kui põhjapanevat tagasisidet oma olemuse kohta. Mitte meie tegu ei olnud halb, vaid ‘meie’ oleme halvad. Mitte mõni konkreetne asi ei tulnud mul praegu hästi välja, vaid ma olengi ebaõnnestuja ja ‘mul ei tulegi asjad välja’. 

Kui mingid sarnased situatsioonid kestavad pikaajaliselt või korduvad, siis kinnistuvad nendest olukordadest saadud sisemised seletused ja suunised meie mina-pilti ja sisemisse uskumuste süsteemi. Kuna need arusaamad iseendast ja maailmast vormuvad nii varases eas, siis puudub meil enamasti selge mälestus nende olukordade või otsuste kohta. Küll aga elame me päevast päeva nende tagajärgedega. 

Näiteks mingil seletamatul põhjusel tunneme pidevalt suurt hirmu eksida ja püüame olla kõiges täiuslikud. Või siis jätame ennast kõikides suhtlustes pigem tahaplaanile, oleme üksildased ja ei otsi teistega kontakti. Meile tundub, et ‘me lihtsalt oleme sellised’, teised meie kõrval võivad meile kinnitada, et jah, see on sinu iseloom või eripära. Samal ajal ärkab kuskil meie sees aeg-ajalt seletamatu soov heita kõik kohustused kõrvale ja elada hoopis teistsugust elu. Või siis näeme armastavaid suhteid enda kõrval ja meie sees tärkab sügav igatsus lähedasemate ja soojemate suhete järele. Tundub, et miskipärast on need meile kättesaamatud. 

Kui me ei saa varases lapseeas piisavalt julgustust ja toetavat tunnustust oma annete arendamiseks, loovaks katsetamiseks ja selle käigus ka eksimiseks, siis jäävad nende anded välja arendamata, kuid see loomise igatsus meie sees elab edasi. Võime elada mingi seletamatu rahutusega, imetleda ja koguda teiste inimeste loomingut, aga ei suuda ette kujutada, et ka meie ise võiks olla kunstnikud. See ei kuulu meie mina-pilti. Me ei luba seda endale. 

See võib kehtida ka konkreetsete omaduste kohta. Kui meie ema-isa olid vaiksed tagasihoidlikud inimesed, aga meie oleme väljendusrikkad ja sotsiaalsed suhtlejad juba lapsest saati, siis on suur tõenäosus, et meie loomulikku vaba eneseväljendust lapsena püüti tagasi hoida, ‘kasvatada’ ja vaistlikult pigem mõisteti hukka – “Kuss, võta nüüd rahulikumalt!”, “Ära räägi võõraste inimestega!”, “Ära sega onu/tädi, tal on omad asjad!” Saime signaali, et see pole teretulnud, kes me loomulikult oleme, et meie lähedased ja järelikult terve maailm (sest meie ema-isa ongi alguses meie maailm) ei võta meid armastavalt vastu, kui neile avasüli läheneme. 

Sama võib kehtida näiteks teistele vs iseendale keskendumise osas – kui mõtled eeskätt teistele ja sead ennast tahaplaanile, siis oled ‘hea inimene’, kui räägid oma vajadustest, kehtestad nendest lähtuvalt piire, siis oled ‘enesekeskne’ ja ‘isekas’ ehk ‘halb’. 

Kas hakkad juba tajuma, mida ma selle kõigega tegelikult öelda tahan? Sinu tavapärased reaktsioonid, sinu maailmas olemise viis, teistega suhestumine järgib teatud mustrit. Suure tõenäosusega on seal palju sellist, mille oled omaks võtnud väljastpoolt, arvates, et nii peab olema ja käituma, et sa oleksid vastu võetud ja aktsepteeritud, et olla ‘õige’ ja ‘hea’. 

Aga mis peitub selle all? Milline oleksid sa ilma nende kohastumusteta? Kui sul oleks vabadus ja voli olla selline nagu sa tegelikult tahaksid olla? Ilma teiste seatud ootusteta. Millest on nüüd saanud ootused ja reeglid, mida sead endale alateadlikult (või teadlikult) sina ise.

Just selles peitubki varjutöö võimalus ja vägi – hakata märkama, milliseid sissejuurdunud sisemisi ‘seadusi’ sa järgid ning seejärel eristama ja teadlikult valima, milliseid omaksvõetud uskumusi ja käitumisviise tahad säilitada ja kus tuleb teha puhastustööd, et autentsem ja ehedam versioon sinust saaks hakata esile tulema. Me ei ole enam lapsed, meil on palju rohkem vabadust valida ja oma elu oma sügavama äranägemise järgi kujundada. Teha ja valida teistmoodi kui meie vanemad.

Me tahame areneda selles suunas, et meie skaalad oleksid paindlikud, et saaksime lubada endale vastavalt olukorrale kõikide võimalike omaduste ja reageeringute skaalat. Ainult siis saame olla siin maailmas ehedad ja endale truud. Mis on ka parimaks eelduseks sellele, et meie suhted teiste inimestega, meie elu tervikuna oleks tõeliselt meie enda nägu ja meie sisemise olemusega harmoonias. See ongi see tõeline vabadus, mis algab meie enda seest!

The post Milline sa oleksid siis, kui..?  appeared first on Tiina Urm.

Ma olin pikalt endale rääkinud seda lugu, et selline hobi pole mulle kättesaadav – ma olen liiga vana, ma olen liiga halb ujuja, ma pole piisavalt heas vormis, ma ei näe ilma prillideta kaugele hästi, ookeanis on meresiilid, ma võin kukkuda ja riffide peale ennast korralikult ära kriimustada ja nii edasi. Peale mitmepäevast kõhklemist ma lihtsalt otsustasin, et aitab! Ma ei taha oma elu lõpus mõelda, et: pagan, ma isegi ei proovinud! Nii ma siis otsisin endale instruktori ja kahlasin nendesse lainetesse otsusega, et ma lihtsalt annan endast parima, tulgu mis tuleb. 

Kas sul on tallele pandud mõni huvi või igatsus, mille loodad ühel päeval ära teha? Mõni hobi või kogemus, mille kohta arvad, et see on uskumatult äge ja huvitav, kuid pole sulle millegipärast kättesaadav või sobiv? 

Meie peas võib olla igasuguseid hinnanguid ja põhjendusi, miks üht või teist asja ei sobi teha või miks see pole hea mõte. Kuid nii jätame tihti tegemata asjad, mille tagant paistab elusam ja avaram elu. 

Siin on viis põhjust, miks tasub igas eas oma huvidele ja unistustele võimalus anda:

1. Elu muutub põnevaks. Millegi uue õppimine, eriti kui see tuleb sügavast sisemisest huvist, näitab meile uusi külgi iseendast ning annab juurde uusi vaatenurki. Elades raamistatud ja etteaimatavat elu, jääme ühel hetkel oma rutiinide lõksu ega õpi enam midagi uut. See aga võtab meilt ära võimaluse areneda, avastada jätkuvalt maailma, tunda ennast elusa ja arenevana. Millegi uue õppimine annab võimaluse vaadata maailma uuesti värskete silmadega. 

2. Uus hoiab meie aju noorena. Kõik uuringud kinnitavad, et ka aju on nagu muskel, mis vajab kuni elu lõpuni väljakutseid ja arengut, et püsida terve, vormis ja noor. Õppides uut hoiame oma aju, keha ja meeled plastilisena.

3. Uued tutvused. Mida vanemaks saame, seda kitsamaks kipub muutuma meie suhtlusringkond. Sotsiaalsel suhtlusel on meie tervise ja heaolu hoidmisel aga väga suur roll. Kõik uuringud näitavad, et mida rohkem naudime sooje ja sõbralikke suhteid teistega, seda õnneliku ja tervemana ennast tunneme ning oleme eluga tervikuna rohkem rahul. Kui lähed õppima või hakkad harrastama midagi uut, siis kaasneb sellega pea alati võimalus tutvuda teistega, kellel sama huvi ja kirg ning see on hea alus uute tutvuste ning sõprussuhete loomiseks. 

4. Väljendad oma unikaalset olemust. Igaüks meist on täiesti ainulaadne ja see kehtib ka meie poolt loodu kohta. Kui sul on loov kirg, siis see annab sulle võimaluse luua siia maailma midagi unikaalset, mida keegi teine sellisel kujul luua ei suuda. Loomingu kaudu saad väljendada oma autentset olemust. Kui sa otsustad sellele öelda ei, siis jääb tükike suurest tervikust sündimata.

5. Inspireerid ka teisi enda ümber. Oma julgusega inspireerid ja annad ‘loa’ ka teistele oma autentset olemust ja loomingut maailmale näidata. Meie ühiskonnas on palju piiravaid uskumusi, mis takistavad inimestel oma annete ja võimetega välja tulemist. Iga inimene, kes nendest eelarvamustest ja hirmudest hoolimata seda teeb, aitab muuta ühist ruumi avaramaks, vabamaks ja lubavamaks. 

Kui meie südames olev igatsus ei vaibu ega anna järele, isegi peale paljusid aastakümneid, siis ehk tasub sellele nüüd veel üks võimalus anda?

Minu surfiteekond oli emotsioone ja katsumusi täis, kogesin seal ookeanilainetes kõike – võidurõõmu, kui suutsin ühel hetkel lauale püsti tõusta ja randa välja sõita, hirmu, kui olin silmitsi kuskilt kaugusest ühtäkki välja ilmunud hiiglaslike lainetega, oma piire, kui ühel hetkel enam lihtsalt ei jõudnud läbi lainete kahlata, üllatust, kui lubasin oma kehal teha seda, mida mu mõistus ei tahtnud uskuda, et suudan. Ma olin kohmakas, algaja ja samas oli iga hetk täiesti uus ning võimalusi täis.

Kõige rohkem kogesin nendes lainetes aga seda, kui palju avaram ja võimalusterohkem on tegelikkus. Kui kitsad on meie mõistuse piirid ja kui palju me suudame ennast üllatada, kui nendest lahti laseme. 

Iga kord lainetesse sisenedes tundsin surmahirmu ja otsust alistuda elule, sellele kõigele mis mind seal lainetes ootas. Sest no tõesti, ma olen päris vilets ujuja. Ja seda, kui ettearvamatu on ookean, ma kogesin nende päevade jooksul ka. Aga iga päeva lõpuks, väsinuna kalda poole sumades, tundsin ennast nii elusana, et seda on võimatu sõnadesse panna. Iga mu keharakk oli lihtsalt täis pulbitsevat rõõmu. Iga päev oli eneseületus, avastus ja lõpuks lihtsalt rõõm elus olemisest.

Ja raginal nihkusid avaramaks ka minu enesetaju piirid. Kui ma siin surfilaual püsti suudan seista, siis mida ma veel tegelikult suudan, kui ma selleks vaid võimaluse annan? Mida ma veel endale olen keelanud?

Võibolla sinu salasoov kannab hoopis teistmoodi riske, mis pole sugugi vähem hirmutavamad. Riski olla teiste poolt naeruvääristatud või hukka mõistetud. Riski ebaõnnestuda, riski kaotada oma sõprade ja kaaslase heakskiit. Risk kaotada aega, raha, senise elukorralduse tuttavlikkus ja turvalisus. Risk teha kellelegi haiget. Risk tekitada endas isu hoopis teistsuguse elu järele, kui sa praegu elad. 

Kui sulle tundub, et sa vajad tuge sellel teekonnal või ehk sa isegi ei tea, mis sulle huvi võiks pakkuda, või kust oma sügavamate igatsuste uurimisega alustada, siis loovuse äratamise kursus on just sinu jaoks! Kuue nädala kestel uurime põhjalikult oma sisemaailma ja hakkame ellu tooma uusi, just meile omaseid, maitseid ja värve. Päriselt, igasse päeva. 

The post Ei, sa ei ole selleks liiga vana! appeared first on Tiina Urm.

See lause kõlab tihti omavahelistes kodustes tülides. Ja kuigi tahaks näidata näpuga kohe kaaslasele, et leida meelehärmi põhjus, siis tasub alati alustada sealt, kus on rohkem võimalust midagi kohe muutma hakata – iseendast. 

Kui kaaslane mind ei kuula, siis mida saan mina ise ära teha, et suurendada tõenäosust, et ta mind järgmistel kordadel rohkem kuulaks? Või ehk on miskit mida ma teen või tegemata jätan, et kaaslase kõrvad sedavõrd ‘lukku’ on läinud – siinkohal pakun välja mõned küsimused, mida endalt küsida, et teha üks kiire diagnoos leidmaks võimalusi nende lukus kõrvade avamiseks.

Kui palju on minu jutus sisu? 

Teinekord tasub oma juttu natuke kõrvalt kriitilise kõrvaga kuulata – kas see mis ma jagan ja räägin, on tegelikult oluline, aus, sisukas. Kas ma olen oma jagamistega vahest nagu facebooki sein, mis valimatult kõike edastab ja kunagi otsa ei saa ning kus ka sisukamad palad kiirelt lakkamatu müra sisse ära kaovad. 

Kas rohkem on alati parem? 

Inimesed on paraku oma ruumivajaduselt erinevad. On inimesed, kes naudivad aktiivset suhtlust 24/7 ja on inimesed, kes vajavad küllaltki palju vaikset ruumi. Kui meie vajadused kaaslasega on erinevad, siis on tõenäosus, et üks ei märkagi, et ta teise kogu ruumi täis räägib, nii et teisel pole enam ühtegi vajalikku hingetõmbehetke, mil iseenda mõtetega rahulikult olla.

Kas minu jutt on õigel ajas ja õiges kohas?

Vahest tahame lihtsalt päeva jooksul kuuldut ja nähtut kaaslasele edasi jagada. Võibolla elame kaasa tuttavale või sõbrale, kelle elus midagi pöördelist toimumas. Kuid kellegi kolmanda inimese eluolu ja mured võivad olla sinu kaaslase jaoks pika päeva lõpus see viimane piisk karikasse. Samas kui mõne sinu enda positiivse kogemuse või elamuse jagamine aitab tal sinuga koos rõõmustada ja annab ka tema päeva helgust juurde. See ei tähenda, et sa ei võiks kaaslasega jagada oma muret või raskust, aga lihtsalt taju, mis on praeguses hetkes päriselt oluline ja kuidas see võiks sinu kaaslasele mõjuda. Kas ta on praegu endaga sellises kohas, kus kolmanda inimese murele kaasa elamine üldse on talle jõukohane? 

Kui tihti ütlen asju, mida kaaslane tõesti võiks kuulda tahta?

Kui tahame, et teine oleks valmis meid kuulama, et tema kõrvad oleks meie jutule alati avatud, siis tasub vaadata üle ka see, et palju me oma kaaslast igapäevaselt sõnadega hellitame. Kas me tunnustame teda, täname? Kas me avame talle läbi sõnade oma südant päriselt, väljendame seda, mida temas hindame? Kui meie ainuke või peamine suhtlus on suunatud kaaslase vigade või puudujääkide välja toomisele, siis võibki meie kaaslasel tekkida tunne, et ta peab ennast meie jutust ‘välja lülitama’. Kui me pidevalt õpetame, kuidas tuleks asju teha, kuid väga harva tunnustame seda, mis on hästi, siis loome paratamatult kaaslases pigem suletud ja kaitses hoiaku. 

Kui tihti on minu sõnade taga tõeliselt ehe ja aus jagamine?

Mõistuse tasandilt tulnud sõnad puudutavad eeskätt mõistust, emotsioonide tasand aktiveerib kaaslase emotsioone või siis paneb ta kaitsesse, südamest tulnud sõnad aga puudutavad suure tõenäosusega ka kaaslase südant. Kui tahame, et teine meid päriselt kuulaks, kui meil on midagi olulist jagada, siis tasub võtta see risk ja rääkida avatud südamega. Avatud süda ei süüdista, vaid jagab ausalt seda, mida tunneb. 

“Kuulamine on suur kunst. “

Olla piisavalt kohal, et tõeliselt kuulata, see tähendab sisemise vaikuse praktiseerimist. Me kõik ju tajume, kui meid kuulates annab teine meile tegelikult juba oma peas hinnanguid, valmistab ette vastulauset või päästeoperatsiooni. Tajume ka seda, kui teine kuulab meid vaikuses, kohalolus ja vastuvõtlikkuses. Ja see on ilusaim kingitus, mida saab teisele anda. 

The post Miks ta mind ei kuula? appeared first on Tiina Urm.